:: wikimiki.org ::

Literatuur

Literatuur

See artikkel on kirjandusest kõige üldisemas tähenduses. Ilukirjanduse kohta vaata artiklit Ilukirjandus. ------------------- Kirjandus ehk literatuur on (kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks. Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt.

Mõisteid

- Sõltuvalt kontekstist nimetatakse kirjanduseks ka mitmesuguseid kirjanduse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne.
- Kirjaoskus on võime kirjutatud tekste luua ja neid lugeda. Üldise kirjaoskuse puudumisel jõuab kirjandus laiemasse käibesse ettelugemiste, ettemängimiste, laulude, piltide jm meediate kaudu.
- Bibliograafia on kirjanduse andmete süstematiseeritud esitus või kirjandusteoste väljaandeid uuriv teadusharu.
- Suuline rahvapärimus (folkloor) muutub kirjanduseks kirjalikul fikseerimisel ehk üleskirjutamisel.
- Kirjandusteos on terviklik tekst, enamasti kunstilise väärtusega.
- Mõisted kirjanduslik, literatuurne tähendavad enamasti erilisel stiililisel ja kunstilisel tasemel kirjutatud või esitatud teksti.

Kirjanduse liigid

Kirjanduse liigitamisel võidakse aluseks võtta mitmeid aspekte.

Keele ja kirja järgi

Kirjandus kui tekst on alati fikseeritud mingis kirjas. Sõltuvalt sellest, millist kirja on kasutatud, liigitatakse kirjandus foneetilisi või piktograafilisi märke kasutavaks kirjanduseks, pildilist materjali kasutavaks kirjanduseks (pildiraamatud, piltromaanid jmt) ning muid kirju (noodikiri, sõlmkiri vms) kasutavaks kirjanduseks. Kuivõrd igasugune kirjandus on alati kirjutatud mingi rahva või kultuuri kasutatavas keeles, siis selle põhjal liigitatakse kirjandusi rahvuskirjandusteks: eesti kirjandus, saksa kirjandus jne. Kirjutaja rahvus ja keel ei pruugi alati kokku langeda. Sellisel puhul eristatakse omaette rahvus- või keelegruppide kirjandust: näiteks soome rootsikeelset kirjandust, ameerika hispaaniakeelset kirjandust jne. Ühest keelest teise tõlkimisel moodustub tõlkekirjandus, mis üldreeglina saab selle rahva/keele kirjanduse osaks, millesse teos on tõlgitud.

Funktsionaalselt

Kirjanduse funktsiooni järgi liigitatakse kirjandust mitmeti. Sageli võivad funktsioonid ka omavahel kattuda või seguneda.
- Ilukirjandus ehk belletristika on kirjanduse kui kunsti liik, millel mitmete käsitluste kohaselt otsene funktsioon ehk otstarve puudub; ehkki tema funktsioonideks on peetud esteetilist naudingut, meelelahutust, katarsist jpm. Traditsiooniliselt jaguneb ilukirjandus eepikaks, lüürikaks ja dramaatikaks ehk draamaks, kuid on ka teisi liigitusi ja täiendavaid kategooriaid. Teises tähenduses on ilukirjandus "fiktsioon" ehk väljamõeldis, millel ei pea olema tõe väärtust. – Vaata lähemalt artiklist ilukirjandus.
- Esseistika on arutlev, mõtisklev, loogilist ja argumenteeritult esitatud mõttearendust kasutav kirjandusliik. Essee eesmärgiks on eeskätt autori vaadete ja seisukohtade avaldamine.
- Epistolaarne kirjandus koosneb kindlale adressaadile saadetud kirjadest, läkitustest, sõnumitest vmt.
- Memuaristika (mälestuskirjandus) on autori mälestused või meenutused oma elust, sündmustest jmt. eesmärgiga need säilitada, fikseerida ja edasi anda.
- Kroonikakirjandus (ka diaariumid, päevikukirjandus) on kirjanduse liik, kuhu regulaarselt lisatakse uusi peatükke. Kroonikakirjanduse eesmärgiks on jäädvustada sündmusi, mõtteid, ideid, meeleolusid jm asjaolusid nende asetleidmise ajal.
- Teaduskirjandus ehk teaduslik kirjandus on teaduslikule metodoloogiale vastavalt vormistatud kirjandus, mõeldud kasutamiseks teaduskäibes. Teaduskirjanduse vormid on teaduslik artikkel, monograafia jmt. – Vaata lähemalt artiklist teaduskirjandus.
- Populaarteaduslik ehk aimekirjandus hõlmab väga laialdase ala kirjandusest. See kirjanduse liik on suunatud lugeja teavitamisele kergestimõistetavas vormis. Selle hulka kuuluvad teaduslike uuringute tulemuste populaarsed esitused, aga samuti mitmesuguste teadusharude andmeid kasutav kirjandus (ajalugu, psühholoogia, meditsiin jne). Sageli esitatakse populaarteaduslikus vormis ka oletusi, hüpoteese, arvamusi jpm.
- Faktikirjandus on teadaolevaid tõsiasju esitav kirjandus, sageli populaarteadusliku kirjanduse sugemetega. Faktikirjandus püüab hoiduda oletustest ning esitab materjali kontrollitaval kujul. Erinevalt teaduskirjandusest ei pruugi faktikirjandus järgida teaduskirjanduse vorminõudeid.
- Teabekirjandus on mingil alal kasutamiseks koostatud ja kergesti käsitletavad infokogumid: reisijuhid, kokaraamatud, käsiraamatud, juhendid, kartoteegid, andmebaasid, kaardid, atlased vms.
- Õppekirjandus on õppeotstarbeline kirjandus: õpikud, töövihikud, juhendmaterjalid, näitlikud vahendid jmt.
- Teatmekirjandus on süstemaatiliselt esitatud infokogumikud: sõnastikud, leksikonid, entsüklopeediad jmt. info kiireks leidmiseks.
- Tarbekirjandus (utilitaarne kirjandus) on mingil praktilisel eesmärgil kasutamiseks koostatud tekstid: kataloogid, instruktsioonid, kasutusjuhendid, eeskirjad, lepingud, seadused jmt.
- Kommertstekstid ehk reklaamtekstid on tarbijatele ehk turule suunatud kirjandus.
- Poliitiline kirjandus on inimeste poliitilisi vaateid või seisukohti mõjutada püüdev kirjandus: parteide ja muude huvigruppide lendlehed, valimisloosungid ja -platvormid, propaganda jmt
- Vaimulik kirjandus (usuline kirjandus) ja liturgiline kirjandus (liturgilised tekstid) on kasutamiseks religioosses praktikas, misjonitöös, liturgias (jumalateenistustel) jm. Vaimuliku kirjanduse hulka kuuluvad näiteks pühakute elulood, "vagajutud", "äratuskirjandus", palvetekstid, ülistused, laulud, pühakirjad jm.
- Epitaafid on raidkirjad hauakividel või ka muud tekstid monumentidel, hoonetel jm. säilitamaks inimese mälestust või sündmuse tähtsust. Mõnikord liigitatakse epitaafilise kirjanduse hulka ka graffiti, "peldikuseina kirjandus" jmt.
- Muusika literatuur ehk noodikirjandus on heliteoste säilitamiseks ja taasesitamiseks tehtud üleskirjutised noodikirjas.

Ajaliselt ja ruumiliselt

Erinevatel ajastutel ja erinevates piirkondades on kirjutatud erinevat laadi kirjandust. See puudutab nii kirjanduse keelt, funktsioone, taset ja vorme. Samuti on erinevatel ajastutel olnud kirjandusel erinevaid tähendusi. Kirjandusteose säilimisel läbi erinevate ajastute võivad tema funktsioonid muutuda. Kunagisest pühakirjast võib mõnel teisel ajastul või mõnes teises kultuurikontekstis saada hoopis muinasjutt, legend või eepos. Mõnest tarbeteksist võib sajandeid hiljem saada ajalooallikas ja teaduslikult analüüsitav tekst. Jne. Üks traditsioonilisemaid võimalusi kirjanduse liigitamiseks:
- Antiikkirjandus (vanakreeka, vanarooma jne)
- Keskaja kirjandus (euroopa, araabia, hiina, india jne)
- Uusaja kirjandus (renessans, barokk, klassitsism, romantism jne)
- Kaasaegne kirjandus (modernism, postmodernism jne)

Taseme põhjal

Kirjanduse tase või väärtuslikkus on hinnangu küsimus, mis võib erinevatel ajastutel ja erinevates kultuurides erineda. Taseme põhjal eristatakse väärtkirjandust, ajaviitekirjandust, "sopakirjandust" jmt. See puudutab kirjanduse žanre ja vorme, funktsioone, stiili, keelekasutust jpm.
- Keelekasutus hõlmab ortograafiat, lauseehitust, sõnakasutust jm aspekte, mis teevad tekstis kasutatava märgisüsteemi lugejatele arusaadavaks (adekvaatselt mõistetavaks). Vigases ja kohmakas keeles kirjutatud tekste peetakse üldisemalt vähem väärtuslikeks.
- Stiil hõlmab väljendusvahendeid, vormi jpm valdkondi. Kirjanduses eristatakse stiilitasemeid: kõrgstiil, madal stiil, tarbestiil, ametlik stiil jne. Ühe teksti (teose) piires säilub tavaliselt sama stiil. Stiili kõikumist või stiilitasemete segamist on peetud halva kirjanduse tunnuseks, ehkki kaasaegses, eriti postmodernistlikus kirjanduses, on see üsna sagedane.
- Kirjanduse funktsioonid on sageli otseselt seotud kirjanduse taseme või temale antavate väärtushinnangutega. Paljudes kultuurides peetakse kõige väärtuslikumaks vaimulikku kirjandust, eriti pühakirju. Alates romantismist on enamasti kõige kõrgemalt hakatud väärtustatama ilukirjandust. Modernismi ja postmodernismi ajal on kirjanduse taseme ja väärtusehinnangud suuresti muutunud.
- Erinevaid kirjanduse vorme ja žanre on erinevatel aegadel samuti erinevalt väärtustatud.

Muid liigitusi

Kirjandus võib eksisteerida erinevates vormides, erinevatel meediatel või andmekandjatel.
- Käsikirjaline kirjandus on käsitsi kirjutatud tekstid. Käsikirjaks nimetatakse ka kirjutusmasinal või arvutis kirjutatud või väljatrükitud teksti.
- Raamatukirjandus on trükitehniliselt paljundatud (tiražeeritud) tekstid, tavaliselt paberkandjal ja köidetud. Raamat võib olla ka kirjanduse sünonüüm.
- Ajakirjandus ehk perioodiline kirjandus on perioodiliselt välja antavad, trükitehniliselt paljundatud tekstide kogumid. Perioodilise kirjanduse hulka kuuluvad ajalehed, ajakirjad, mitmesugused jätk- ja seeriaväljaanded jmt.
- Internetikirjandus on arvutites ja arvutivõrkudes kasutatav kirjanduse esitamise vorm, sageli hüpertekstina.

Kirjandust kirjanduse kohta

- From Text to Literature: New Analytic and Pragmatic Approaches, by Anders Pettersson (ed.), Stein Haugom Olsen (ed.). 2005. Kirjastus: Palgrave Macmillan. ISBN 1403993327.

Välislingid

- [http://www.parapublishing.com/getpage.cfm?file=statistics/index.html Kirjastustegevuse statistikat (inglise keeles)]

Vaata ka

- Kirjandusteadus
- Autor
- Kirjastus
- Raamat
- Kirjandusteoste loend
- Eesti kirjanike loend
- Kirjandus Kategooria:Kultuur ko:문학 ja:文学 simple:Literature th:วรรณกรรม

Ilukirjandus

Ilukirjandus ehk belletristika on kirjanduse kui kunsti liik. Traditsiooniliselt peetakse ilukirjanduse põhiliikideks (kirjanduse põhiliikideks) eepikat, lüürikat ja dramaatikat ehk draamat, kuid on ka teisi liigitusi ja täiendavaid kategooriaid. Teises tähenduses on ilukirjandus see osa kirjandusest, millel ei pea olema tõe väärtust ("fiktsioon" ehk väljamõeldis). Kategooria:Kirjandus ja:フィクション

Kultuur

See artikkel räägib kultuurist inimtegevuses. Bioloogiliste kultuuride kohta vaata Kultuur (bioloogia). ---- Kultuur ( < ladina keelest colere käituma, austama) on kõige üldisemas mõttes inimtegevus. Seda mõistet on paljukordselt defineeritud ja erinevalt käsitletud. Mõnikord seostatakse seda tsivilisatsiooni mõistega. Mõistet "kultuur" võidakse kasutada erinevates tähendustes.

Kultuur (inimtegevus üldse)

Kultuur on inimühiskonda iseloomustav tegevus, inimtegevus, mis vastandub loodusele. Kultuur hõlmab selliseid valdkondi nagu keel, teadmised, oskused, traditsioonid, uskumused, väärtushoiakud, moraal, kombed, õigus jne. Inimese kui ühiskondliku olendi kultuurilised omadused antakse talle selle ühiskonna poolt, kus ta kasvab ja areneb. Inimühiskonnast isoleeritud inimolendil pole võimalik omandada kultuuri, ehkki veel 20. sajandil usuti selle võimalikkusse (Tarzan, Mowgly jt ilukirjanduslikud kujud). Individuaalselt omandatakse kultuur teistelt ühiskonnaliikmetelt läbi kasvatuse ja õppimise; harjutamise, jäljendamise ja kordamise abil. Inimese kui bioloogilise organismi omadused on kaasa sündinud, st antakse edasi pärilikkuse teel geenidega. Inimese kui ühiskondliku olendi areng toimub sünnijärgsel perioodil. Kuivõrd kultuuriline informatsioon antakse edasi ühiskonna kaudu ja mitte pärilikult, siis on teatud kontekstides peetud otstarbekaks kasutada terminit "meem", analoogiliselt pärilikkuse teel edasiantava informatsiooniühikule, "geen". Erinevates piirkondades ja erinevatel ajastutel on kultuuril erinev sisu, mistõttu räägitakse erinevatest kultuuridest, kultuurierinevustest jmt. Sellest tuleneb sõna „kultuur” teine tähendus.

Kultuur (erinevad kultuurid)

Kultuur on inimtegevus, mis on iseloomulik teatud rahvale, piirkonnale või ajastule. Enamasti on kultuurid selles mõttes määratletavad keele kaudu (näiteks eesti kultuuri puhul), kuid sellest on ka erandeid. Näiteid: hiina kultuur, antiikkultuur, ameerika tänapäevakultuur jne. Kultuurid reeglina tekivad, arenevad ja kaovad. On kultuure, mis on kestnud ainult mõne sajandi ning on ka kultuure, mis on kestnud läbi aastatuhandete. Pikemate perioodide puhul võidakse eristada kultuuriepohhe. Kultuuride omavaheliste mõjudena ehk kultuurimõjudena mõistetakse tavaliselt kultuurilaene (teisest kultuurist õppimist, teise kultuuri elementide kasutusele võtmist). Ulatuslikud kultuurimõjud võivad viia kultuurilise assimilatsioonini (teise kultuuri sisse sulandumiseni) või akulturatsioonini (oma kultuuri kaotamiseni). Kultuuriline ekspansioon on vägivaldne kultuuri pealesurumine. Kultuurimõjud võivad osaleda ka uue kultuuri tekkimisel ja kujunemisel. Kultuurilaen on näiteks Jaapanis kasutatav hiina kiri, kartuli kasvatamine Euroopas jmt. Kultuuriline assimilatsioon toimus näiteks liivlaste sulandumisel lätlaste hulka. Akulturatsiooni näitena tuuakse tavaliselt Ameerika indiaanlaste kultuuride hävingut. Kultuuriline ekspansioon toimus paljudes koloniaalmaades 17. – 20. saj. Kultuure on varasematel aegadal jagatud "kõrgemateks" ja "madalamateks". Kaasajal püütakse hoiduda sellistest (rassismini viivatest) väärtushinnangutest ning lähtutakse kõigi kultuuride võrdsuse printsiibist. Paralleelmõiste kultuurile on tsivilisatsioon. Enamasti tähistatakse sellega linnalikku või arenenud põllumajandusega või ulatuslikult tehnikat kasutavat kultuuri, mõnikord kasutatakse ka mõistet kõrgkultuur. Arheoloogilised kultuurid on need kultuurid, mille kohta on olemas üksnes arheoloogilised andmed ning mida ei ole võimalik alati kindlalt seostada mõne rahva või hõimuga. Eesti aladel on arheoloogiliste kultuuride näiteiks Kunda kultuur, kammkeraamika kultuur, venekirveste kultuur jne.

Kultuur (subkultuurid)

Kultuur on inimtegevus, mis iseloomustab teatud inimgruppi. Erilaadse käitumise ja tõekspidamistega inimeste gruppi, mis eksisteerib suuremas kultuuris (dominantkultuuris) nimetatakse subkultuuriks. Sellisena on mõiste kasutusel mingite üldisest kultuurilisest taustast erinevate või piirkondlike või mõnele sotsiaalsele rühmale omaste nähtuste või kommete kohta. Näiteid: klubikultuur, hip-hop kultuur, ärikultuur, saunakultuur, tarbimiskultuur jne. Kategooria:Kultuur Kategooria:Kultuurantropoloogia zh-min-nan:Bûn-hoà ja:文化 simple:Culture

Autor

Autor on teose looja, leiutaja, idee väljamõtleja, ka ideele alusepanija, näiteks:
- raamatu autor, näidendi autor, kunstiteose autor, sõnaraamatu autor, artikli või kirjutise autor, projekti autor jne. Autor kinnitab nimeliselt oma autorsust (autorlust) ja tema õigusi kaitseb nn. autoriõigus. Kõike autoriõigusega seonduvat reguleerib seadusandlus, Eestis - Autoriõiguse seadus.
- Autorsus ehk Autorlus on autoriks olemine.
- Autoriõigus on juriidiline õigus oma teosele, autorsuse suhteid reguleeriv eraõiguslik osa.
- Autoriõigus on tsiviilõiguse osa, kus autorsusega kaasnevad varalised ja mittevaralised suhted. Kategooria:Autoriõigus

Keel (keeleteadus)

See artikkel on keelest, mida kõneldakse; sõna teistele tähendustele on viidatud täpsustusleheküljel Keel ---- Keel on märgisüsteem; kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineerimise reegleid. Keeled kasutavad žeste, hääli, sõnu ja sümboleid mõtete ja tähenduste edasi andmiseks. Lisaks loomulikele ja tehislikele inimkeeltele räägitakse ka loomade keeltest (kuigi mõned teadlased rõhutavad, et loomade lihtsate märgisüsteemide ja inimkeele vahel on põhimõtteline vahe) ning matemaatikas, loogikas ja informaatikas tuntud formaalsetest keeltest. Ei ole teada, millal inimene hakkas keelt kasutama; arvamused varieeruvad paarist miljonist neljakümne tuhande aastani tagasi. Üldiselt arvatakse, et kui inimene u 100 000 aastat tagasi Aafrikast üle maailma laiali levima hakkas, kõneles ta juba täiesti arenenud sõnavara ja grammatikaga keelt. Inimkeeled jagunevad iseloomulike joonte järgi keelkondadeks. Teadlased pole üksmeelel, kas tänapäeval kõneldavad keeled on kõik arenenud ühisest algkeelest ning lahknenud "keelepuu" eri harudeks või on keel tekkinud eri aegadel ja eri kohtades ning keelkonnad on kujunenud hoopis lähedastel aladel kõneldud keelte sarnastumise käigus. Esimene ehk divergentsi teooria on levinum, teist ehk konvergentsi teooriat pooldab keeleteadlaste vähemus. Keelepiirid võivad tänapäevalgi olla hägused, võib esineda murrete e dialektide kontiinuum, kus geograafiliselt lähedastel aladel kõneldavad murded on üksteisega väga sarnased ja vastastikune arusaadavus väheneb sujuvalt vahemaa suurenedes. Ühemõtteline eristus keele ja murde vahel puudub, lisaks keeleteaduslikele kaalutlustele arvestatakse keelte ja murrete eristuses ka geografilisi ja poliitilisi. Lisaks geograafiliselt eristatud murretele võivad keele sees eksisteerida erinevate sotsiaalsete gruppide, klasside või subkultuuride kõneldavad alamkeeled ehk sotsiolektid (ka släng, argoo, žargoon). Üksikisiku keelekasutust nimetatakse idiolektiks. Category:Keeleteadus ja:言語 ko:언어 ms:Bahasa simple:Language tokipona:toki zh-cn:语言 zh-tw:語言

Raamat

Raamat on kogum ühest servast kokku liidetud ühesuurusi, ristkülikukujulisi paberilehti, millel asub nähtaval või kombataval kujul märkidest koosnev tekst. Raamat üldisemas tähenduses on graafiline andmekandja. E-raamat on elektrooniliselt salvestatud suurem tekstikogumik. Audioraamat on helikandjale salvestatud kuulatav tekstikogumik. Kirjastustegevuses, raamatukaubanduses, raamatukogunduses jm nimetatakse raamatuks ühekordselt tiražeeritud tekstikogumikku, millel on reeglina rahvusvaheline 10-kohaline identifitseerimiskood (ISBN). Käsikirjad, perioodilised ja seeriaväljaanded, samuti koomiksid, noodiraamatud, mitmesugused kataloogid, kasutusjuhendid jm raamatukujulised esemed selles mõttes raamatute hulka ei kuulu.

Ajalooline ülevaade

Vanimad raamatud (selle sõna üldisemas tähenduses) olid savisse, kivisse, puusse või muusse materjali vajutatud, raiutud või kraabitud tekstid. Vanimaid kiilkirjaga savitahvleid on säilinud Sumeri riigi ajast. Kiilkiri vajutati neile suruti metallist või bambusroost krihvliga, mida kirjutamise ajal hoiti rusikas. Vana-Kreekas ja Vana-Roomas kasutati ka metall- ja puutahvleid. Vana-Hiinas raiuti kirjamärgid 14. sajandist eKr kuni 1. sajandini peitli abil pronksesemetele. Pikemate tekstide kirjutamiseks kasutati Hiinas bambustahvleid. Euroopas kasutati puu- ja vahatahvleid. Vahatahvlid seoti tahvli nurkadesse või servadesse puuritud aukudest läbi aetud paelaga ühelt servalt kokku. Vastavalt tahvlite arvule saadi diptühhon, triptühhon või polüptühhon, mis sarnanes raamatuga. Kirjanduslikku teksti tahvlitele talletada oli tülikas, selleks oli vastuvõetavam papüürus. Papüürust õpiti valmistama esmakordselt 4000. aasta paiku eKr Egiptuses. Papüüruskäsikirju kirjutati veergude kaupa ja käsikirju hoiti varre ümber rulli keeratuna puit- või nahkkestas. Hilisantiigis ja varakeskajal kasutati kirjutustahvleid. Seejärel hakati kirjutama pärgamendile, mida valmistati loomanahast, vaigust, vetikatest. Ligi 1500 aastat tagasi hakati pärgamenti köitma ja kaantega katma. Vanimad käsitsi kirjutatud raamatud on pärit 4.–6. sajandist. Neid kirjutasid peamiselt kroonikud, mungad ja käsitöölised. Antiikaja rullraamatu ehk voluumeni pikkus oli väga erinev, tavaliselt 6...10 m. Pikim säilinud rull on 40-meetrine. Erinev oli ka rulli kõrgus: 5...40 cm. Hiinas tuli alates 7. sajandist seoses puulõike levimisega rulli asemele voldik (lõõtsakujuline kaust). Tänu pärgamendi võidulepääsule tekkis rullile võistleja: see oli koodeks, tänapäeva raamatuköite algkuju. Koodeks sai nime kokkulapitavatelt puutahvlitelt (ladina codex 'puutüvi'). Algselt koosnes iga poogen omaette vihikkoodeksist, 4. sajandil aga juba mitmest poognast. Et lehed olid laotud üksteise sisse, siis seesmised poognad ulatusid kaugemale välja. Selle vältimiseks paigutati volditud poognad vihikute kaupa üksteise kõrvale ja köideti kokku raamatuplokiks. 8. sajandil kinnitati raamatuplokid kanepist nööri või nahast paelaga köite selja külge ja nii sai koodeks tänapäevase raamatu väliskuju. Alles 14. sajandil võeti Euroopas kasutusele paber, mis oli leiutatud Hiinas juba 105. aastal. 15. sajandil raamatute levik Euroopas mitmekordistus seoses metallist trükivormide leiutamisega. Trükitehnoloogia arendamisse Euroopas andis suure panuse Johannes Gutenberg.

Mõisted

Inkunaabel Signatuur Kustos Aldiinid Kaltsupaber Trükitüüp Garnituur Kõrgtrükk Sügavtrükk Ksülograafia Frontispiss Vinjett Ääris Rariteet Formaat Litograafia Bibliofiilia ja:本 simple:Book tokipona:lipu toki

Meedia

Meedia (ladina keeles medium 'keskel olev') on informatsiooni kandjate ühine nimetus.
- Kõne, telefon
- Heli- ja video lindistused
- Paber
- Massimeedia: ajaleht, ajakiri, film, raadio, televisioon
- Arvutimängud
- Internet

Vaata ka:

- Ajakirjandus
- Multimeedia

Teadus

Teadus on süstemaatiline inimtegevus, mis on suunatud püsiväärtusega teadmiste saamisele ja talletamisele, kasutades üldjuhul väidetavalt teaduslikku meetodit – reeglite süsteemi, mis peab tagama teadustöö võimalikult suure objektiivsuse ja kontrollitavuse.

Sõna kõrvaltähendused

Teaduse all võidakse mõista ka teaduslike teadmiste kogumit, mingit konkreetset teadusliku uurimise valdkonda (teadusharu, teaduslikku distsipliini) või teadusasutuste võrku, mis moodustab ühiskondliku institutsiooni.

Teaduse piirid

Teaduse piirid ei ole üheselt määratavad. On väga erinevaid vaateid sellele, kuidas eristada teadust mitteteadusest, prototeadusest või pseudoteadusest. Seda probleemi koos mitmete teiste teadust puudutavate (kuid teadusliku uurimise raames mitte lahenduvate) küsimustega käsitleb teadusfilosoofia. Teadusliku meetodi olemasolu ei ole teadusfilosoofias üldtunnustatud.

Sõna päritolu

Eestikeelse sõna "teadus" eeskujuks on saksakeelne sõna Wissenschaft (Wissen - 'teadmine', wissen - 'teadma'), mille eeskujuks omakorda on ladinakeelne sõna scientia (sõnast scio - 'tean'), mis algselt tähendas põhjalikku teadmist, tundmist või valdamist ning mida hiljem hakati kasutama teaduse või teadusharu tähenduses. Samast ladina sõnast pärineb ka inglise sõna science, mille tähendus on aga kitsenenud peamiselt loodusteadusele.

Teaduste klassifikatsioon

Lähemalt artiklis Teaduste klassifikatsioon Teadusharusid on filosoofias mitmeti klassifitseeritud. Tavaelus on tuntuim jaotus reaalteadusteks ja humanitaarteadusteks, kuid sellel puudub loogiline alus. Kasutatakse ka jaotust täppisteadusteks (näiteks matemaatika; mõnikord nimetatakse ka reaalteadusteks), humanitaarteadused (näiteks keeleteadus), loodusteadusteks (näiteks bioloogia) ja sotsiaalteadusteks (näiteks politoloogia; varem kasutati nimetust "ühiskonnateadused"). Ka sellel jaotusel puudub range loogiline alus. Peale selle eristatakse fundamentaal- ja rakendusteadusi; ülalnimetatud teadused kuuluvad kõik fundamentaalteaduste hulka. Selged ja täpsed piirid valdkondade ja teadusharude vahel puuduvad. Näiteks ajalugu on osalt humanitaar- ja osalt ühiskonnateadus. Geograafia jaguneb loodus- ja inimgeograafiaks ning kuulub osalt loodusteaduste ja osalt sotsiaalteaduste alla. Tänapäeval on paljud teadusuuringud interdistsiplinaarsed.

Teadustöö korraldus

Teadusega tegelemine on tänapäeval enamasti koondunud teadusliku uurimise asutustesse ja ülikoolidesse. Teadustööd finantseerivad nii riigid (eeskätt alusuuringute puhul) kui teadustulemuste kasutamisest huvitatud ettevõtted (eeskätt rakendusuuringute puhul).

Teadlaste tunnustamine

Mainekaim autasu oluliste teadussaavutuste eest (mõningates teadusvaldkondades) on Nobeli auhind.

Vaata ka

- Teadlane
- Eesti Teaduste Akadeemia
- Reaalteadused
- Rakendusteadused
- Loodusteadus
- Humanitaarteadused

Kirjandus

- Alan F. Chalmers. Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks. Arutlus teaduse olemusest ja seisundist ning teaduslikest meetoditest. Tartu:Ilmamaa 1998, tõlkinud Kristin Sarv. ISBN 9985821939. Teadus Category:Teadusfilosoofia ms:Sains zh-min-nan:Kho-ha̍k ko:과학 ja:科学 simple:Science th:วิทยาศาสตร์

Folkloor

Rahvaluule ehk folkloor on laias, traditsioonilises tähenduses kõik lood ja laulud, ütlused ja salmid, mängud ja tantsud, eelarvamused ja kombed, mis on pärandunud eelmiselt põlvkonnalt kirjasõna vahenduseta. Rahvaluule on seega pärimuslik ehk traditsiooniline vaimne looming (esemeline pärimuslik looming kuulub etnograafia valdkonda). Enamasti peetakse rahvaluuleks siiski ainult rahva poeetilist sõnaloomingut: rahvalaule, rahvadraamat, rahvajutte (muinasjutte, muistendeid, naljandeid, pajatusi), mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände. Rahvaluule uurimisega tegeleb folkloristika ehk rahvaluuleteadus. Rahvaluules ilmneb sünkretism, st liikide eristumatus: laulmisega kaasneb liikumine või tants, jutustamise puhul on suur tähtsus liigutustel ja näoilmel, jutuga põimuvad laulud, mõistatuste esitamisega seondub uskumusi. Iseseisvaid rahvaluuleteoseid nimetatakse tüüpideks (muinasjututüüp, vanasõnatüüp, tantsutüüp jne.). Tüübid avalduvad teisendeina ehk variantidena. Mõnest tüübist on jäädvustatud sadu teisendeid, aga leidub ka tüüpe, millest on kirja pandud ainult üks-kaks teisendit. Mida laialdasemalt rahvaluuleteost tuntakse, seda rohkem erinevad selle teisendid üksteisest. Rahvaluule uurimine tugineb eelkõige teisendite võrdlemisele. Rahvaluulel on püsiv kunstiväärtus. Kirjaoskamatul rahval asendas see nii kirjandust kui teadust. Rahvaluule on ka kirjanduse läte: paljude rahvaste kirjandus on alguse saanud rahvaluuleteoste avaldamisest või nende liitmisest eeposeks. Tänapäevale on rahvaluule tähtis kirjandusmälestisena rahva noorusajast. Ta viljastab ka nüüdiskirjandust ja tutvustab kui ajaloomälestis kaugeid aegu, sealhulgas sellistki aega, millest muid allikaid pole või on äärmiselt vähe. 20. sajandil on folkloristika huviorbiiti tõusnud ka kaasaegne folkloor, samuti rahvapärimuse kirjalikud ja mittetraditsioonilised vormid (näiteks graffiti ja linnalegendid).

Rahvaluule kogumine

Euroopas pani rahvaluule kogumisele ja uurimisele aluse Johann Gottfried Herder eri rahvaste rahvalaulude antoloogiaga "Volkslieder". Eesti tähtsaim rahvaluulekoguja oli Jakob Hurt, suurkoguja oli ka Mattias Johann Eisen. Oskar Loorits on uurinud eriti rahvausundit, Herbert Tampere rahvalaule ja rahvamuusikat, August Annist "Kalevipoega". Eesti suurim rahvaluulekogu (umbes 1,2 miljonit lehekülge) asub Tartus Kirjandusmuuseumis.

Välislingid

[http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/ Eesti rahvaluule e-väljaanded] [http://haldjas.folklore.ee/ebaas/ Eesti rahvaluule andmebaasid] Category:Humanitaarteadused Category:Kultuurantropoloogia Category:Folkloristika Category:Kultuur ja:民俗学

Kiri

---- Kiri on märgisüsteem keele ülesmärkimiseks visuaalsete või kombitavate sümbolite abil. Kiri on posti teel saadetav tekst. Kiri on tüpograafiline või kalligraafiline kirjastiil (šrift, font). Kiri on mündi see pool, kus on kirjas tema nominaalväärtus, ehk revers. Etnograafias on kiri muster, näiteks kinnastel või vöödel.

Kirjade (märgisüsteemide) loend

- Ladina kiri
- Kirillitsa
- Armeenia kiri (armeenia tähestik)
- Gruusia kiri (gruusia tähestik)

Vaata ka

- Interpunktsioon
- Kirjavahemärgid
- Tüpograafilised märgid

Noodikiri

Noodikiri on helide ja muusika ülesmärkimiseks kasutatav kiri. Muusika ajalugu tunneb paljusid erinevaid noodikirju. Enamasti on noodikirja ülesandeks muusika meeldejätmine taasesitamise puhuks konkreetses traditsioonis või konkreetsele muusikainstrumendile. Kasutatud on tähti, numbreid või erilisi märke, mis viitavad meloodia liikumissuunale ja helide vältustele; samuti piltlikke kujundeid konkreetse muusikainstrumendi jaoks. Euroopaliku muusika ajaloos arenes noodikiri välja neumade süsteemist, mida kasutati Gregoriuse koraali ülesmärkimiseks. Neumad olid teksti kohale kirjutatud kriipsude või konksude kujulised märgid, mis viitasid meloodia liikumissuunale. Hiljem lisati neumade juurde horisontaalne joon, mis aitas meloodia kulgu täpsustada. Seejärel lisati veel teine, kolmas, neljas ja viies joon, millest tekkis tänepäeval tuntud viiejooneline noodijoonestik. Neumadest arenesid omakorda välja noodimärgid ehk noodid, mille kuju näitas ka vältust. Tänapäeva euroopaliku muusika ülesmärkimiseks kasutatav noodikiri kasutab viiejoonelist noodijoonestikku koos abijoontega, noodivõtmeid, võtmemärke ja alteratsioonimärke, taktimõõtu ja taktijooni ning erinevate vältustega noote ja pause. Muusika esitamise täpsustamiseks lisatakse märke ja sõnu tempo, dünaamika, artikulatsiooni ja agoogika jaoks; samuti antud muusikainstrumendile spetsiifilisi märke (keelpillidel näiteks poogna liikumise suund; klaveril pedalisatsioon jne). Noodikirja mahu kokkuhoidmiseks kasutatakse mitmesuguseid kordamise märke. Kategooria:Muusikateooria

Keel (keeleteadus)

Eesti kirjandus

Eesti kirjandus on eesti keeles kirjutatud kirjandus.

Kirjandusinstitutsioonid

- Eesti Kirjanike Liit
- Eesti Kirjanduse Selts
- Eesti Kultuurkapital

Eesti kirjastused

- [http://vv.adisain.ee/ Vilep ja Vallik - lasteraamatud]

Kirjandusauhinnad

- Friedebert Tuglase novelliauhind
- Betti Alveri auhind
- Juhan Liivi luuleauhind

Kirjandusajakirjad

- Keel ja Kirjandus
- Looming
- Vikerkaar
- Vihik

Kirjandusrühmitused

- Arbujad
- Noor-Eesti
- Siuru
- Tarapita
- Tuulisui
- Elulähedusliikumne
- Erakkond
- Tartu NAK
- Tallinna Noored Tegijad (TNT)
- Tuulelohe

Vaata ka

- Eesti kirjanike loend
- Eesti lastekirjandus
- Eesti pagulaskirjandus
- Eesti naiskirjandus
- Eesti kirjanduskriitika Category:Eesti Category:Kirjandus

Funktsioon

Funktsioon üldtähenduses on eesmärgipärane omadus, ülesanne, otstarve. Eri valdkondades võib funktsioon tähendada erinevaid asju.
- Funktsioon (bioloogia)
- Funktsioon (filosoofia)
- Funktsioon (matemaatika)
- Funktsioon (programmeerimine)
- Funktsioon (muusika) Category:Täpsustusleheküljed ja:関数

Ilukirjandus

Kunst

Kunst (ka taie) on kõige üldisemas tähenduses meisterlik oskus mis tahes loomingulisel tegevusalal (näiteks kokakunst), kõige kitsamas tähenduses maalikunst, skulptuur ja graafika, ehk siis kujutav kunst (piltkunst). Kõige täpsemas tähenduses (seda kasutab eeskätt esteetikateadus) hõlmab kunst kõik niinimetatud kaunid kunstid: kujutava ja tarbekunsti, arhitektuuri, muusika, kirjanduse, tantsu ja näitekunsti (teater). Vahel need kunstiliigid põimuvad ja liituvad, näiteks teatrikunstis on näitekunst ühinenud kirjandusega ja lavakujunduse kaudu maalikunstiga, ooperietendusse kuuluvad peale nende veel muusika ja tants. Kuigi kunstiliigid üksteisest erinevad, leidub neis ka ühist. Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika käsitab kunsti sekundaarse modelleeriva süsteemina, mis kasutab primaarse modelleeriva süsteemi (keele, kõne, kujundi jne) vahendeid spetsiifilisel ja tähendusrikkal viisil. Kunsti üheks oluliseks tunnuseks on peetud tema interaktiivsust: kunst on alati midagi sellist, mida inimene on teinud selleks, et seda vaadataks, kuuldaks, jälgitaks, tähele pandaks jne. Samuti on tähelepanu juhitud sellele, et kunstina tajutakse eelkõige selliseid teoseid, mille utilitaarne funktsioon, vahetu otstarve ja hädavajalikkus kas puudub või on tähtsusetu. Kunst on tekkinud koos inimühiskonnaga juba kiviajal. Kunsti kaudu õpib inimene tundma elu ja iseennast, väljendab oma tõekspidamisi, elamusi ja suhtumist maailma. Seepärast on eri ajastute või eri ühiskondade kunstis suuri erinevusi.

Kunstiliigid

- Arhitektuur
- Design
- Filmikunst
- Kirjandus
- Kujutav kunst
- Moekunst
- Muusika
- Performance
- Tants
- Tarbekunst
- Teater ms:Seni ja:芸術 simple:Art Category:Kultuur Category:Kunst Category:Kunstiteadus

Esteetika

Esteetika (kreeka keeles aisthêtikos - meelelise tajuga seotud) on filosoofia haru, mis uurib kauni avaldumist tegelikkuses, maailma esteetilise tunnetamise iseärasusi ja ilu seaduste järgi loomise üldprintsiipe, sealhulgas kunsti kui tegelikkuse esteetilise kajastamise spetsiifilise vormi arenemise seadusi. Esteetika nagu teistegi teaduste aine ei ole midagi igaveseks antut, tardunut. Koos ühiskondlik-ajaloolise praktika arenemisega ja inimteadmiste üldise progressiga laieneb esteetika aineks olevate esemete ja nähtuste ring, muutub ka arusaamine nendest. Esteetika tekkis kauges minevikus (umbes 2500 aastat tagasi), orjandusliku korra perioodil Egiptuses, Babüloonias, Indias ja Hiinas. Esteetikaprobleeme uuriti põhjalikult valgustusajastul (valgustusliikumine). =Esteetika kategooriad= Kõige üldisemad loogilised mõisted, mis avavad esteetika kui teaduse sisu ja üldistavad teaduslikult ümbritseva tegelikkuse esteetilist omapära.

Esteetiline elamus

- emotsionaalne seisund, mis tekib inimesel ümbritseva tegelikkuse, inimese loodud esemete ja eelkõige kunstiteoste esteetilisel tajumisel.

Esteetiline ideaal

- terviklik konkreetselt meeleline kujund, mis kehastab inimeste kujutlusi täiuslikust elust ja täiuslikust inimestest. Näiteks Vana-Kreekas peeti ideaalseks inimeks tarka filosoofi; feodaalse Euroopa aadel nägi ideaali vapras rüütlis ja vaguras mungas, rahvas aga käsitöölises.

Vaata ka

- Esteetiline kasvatus
- Esteetiline maitse
- Esteetiline nauding
- Esteetiline otsustus
- Esteetiline taju
- Esteetiline tegevus
- Esteetiline tunne
- Esteetiline väärtus
- Transtsendentaalne esteetika
- Esteetika Category:Filosoofia

Draama

Draama on üldmõistena näidend; kitsamas mõttes tõsise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. Žanrina kujunes draama välja 18. sajandil. Draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse. Käsitletakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat. Kõnekeeles nimetatakse draamaks ka vapustavat sündmust.

Kuulsaid draamakirjanikke

- Bertolt Brecht
- Henrik Ibsen
- August Strindberg
- Anton Tšehhov

Eesti draamakirjanikke

- August Kitzberg
- Juhan Smuul
- Anton Hansen Tammsaare
- Enn Vetemaa
- Eduard Vilde

Vaata ka

- Komöödia
- Näitekirjanike loend
- Tragöödia Kategooria: Kirjandus Kategooria: Teater

Ilukirjandus

Royal Tomb of Akhenaten

The Royal Tomb of Akhenaten is the burial place of the Pharoah Akhenaten, in the Royal Wadi in Amarna. It consists of a long straight descending corridor, and a pillared burial chamber. From the corridor a suite of other rooms (perhaps intended for Nefertiti and Meketaten) branch off. In the burial chamber his granite sarcophagus sat in a slight dip in the floor. It was decorated by carvings of Nefertiti acting as a protective goddess, and by the ever present sun-disks of the Aten. Large amounts of the decoration have been destroyed by flooding. His body was probably removed after the court returned to Thebes, and reburied somewhere in the Valley of the Kings. His sarcophagus was destroyed, but has since been reconstructed — and now sits in the car park of the Cairo Museum. Category:Amarna Tombs

apartment madrid tekst prag hotel rozst�py accommodation in valencia

:: RELATED NEWS ::

U.S. 93d Infantry Division
The 93d Infantry Division was a segregated unit of the United States Army in World War I and World War II.

World War I

The 93d was known at the time as the 93d Infantry Division (Colored) and was comprised of the following regiments:
- 369th Regiment of Infantry, U.S. ("The

Empress Xiaozhuang
Grand Empress Dowager Xiao Zhuang Wen (zh: 孝莊太后 Hiyoošungga Ambalinggū Genggiyenšu Hūwanghu as the Empress in Manchu; 1613-1688) was the grandmother of Emperor Kang Xi of the Qing Dynasty. She was a daughter of a prince of Borjigit, the

Federation Iinternationale de la Natation
: See the disambiguation page for other meanings of FINA. disambiguation page The International Swimming Federation (French Fédération Internationale de Natation, FINA) organizes and regulates international swimming, diving, synchronized swimming,

Australian Sea Lion

The Australian Sea Lion (Neophoca cinerea) is a species of sea lion that breeds only on the south coast of Australia. Today there are about 12,000 Australian Sea Lions following the introduction of the Australian National Parks and Wildlife Act of 1972 which prohibited a harvest that began in earnest as soon as Europeans colonised the continent. The Australian Sea Lion inhabits the ocean around Australia,

Aero (US aircraft manufacturer)
: For the Czechoslovakian and Czech manufacturer commonly referred to as Aero, see Aero Vodochody Aero was formed in Culver City in 1944 to design and manufacture a light twin-engined transport aircraft, the Aero Commander. In 1950 it became the

Kiva (album)
right Kiva (1995) is a collaborative album by the American ambient musicians Steve Roach, Michael Stearns and Ron Sunsinger. A kiva is an underground ceremonial chamber used by Native American cultures of t