:: wikimiki.org ::

Klooster

Klooster

Klooster (ladina sõnast claustrum, mis tähendab 'suletud paika') on kiriku, söögisaali (reflektoorium), raamatukogu, elukambrite ja mõnikord ka muude hoonete kompleks, kus inimesed elavad koos, harrastades oma Jumalale keskendumiseks sobivat eluviisi. Läänemaades on levinud eelkõige kristlikud (katoliku ja õigeusu) kloostrid.

Ajalugu

Läänemaades

Kristlaste tagakiusamise aegadel põgenesid paljud monoteismi pooldajad Aafrika, Süüria, Egiptuse ja Väike-Aasia kõrbetesse ning mägedesse. Seal jäid nad elama üksi, muust maailmast eemaletõmbunult. Neid hakati nimetama eremiitideks (erakuteks) või munkadeks. Pärast Milano edikti kasvas munkade arv. Nendesse piirkondadesse tekkisid terved kogukonnad, kus püüti üksteist askeesiga ületada. Tekkisid kloostrid oma ühiselureeglitega. Ajapikku kujunesid kloostrid riigi olulisimateks haridus- ja kultuurikeskusteks. Läänemaise kloostri põhiplaani eeskujuks on Sankt Galleni kloostri põhiplaan.

Astmestus kloostris

- Abt
- Prior
- vend - meessoost ordukaaslase nimetus katoliikluses, ka üldnimetus munkade kohta
- õde (õeke) - naissoost ordukaaslase nimetus katoliikluses, ka üldnimetus nunnade kohta

Teemad

Athos - Kloostrite ajalugu - Eesti kloostrid - Cluny - kõrbeisad Category:Religioon ja:修道院

Ladina keel

Ladina keel on indoeuroopa keelkonda kuuluv keel. Ladina keelest on arenenud romaani keeled. Rooma riigikeelena oli ladina keel kõige tähtsamaid antiikaja keeli. Keskajal püsis see kiriku- ja teaduskeelena. Kuigi ladina keel on hiljem neist valdkondadest taandunud, on arstiteaduses ja bioloogias ladinakeelsed nimetused ja oskussõnad kasutusel tänapäevalgi. Ka muu sõnavara ammutamine ladina keelest jätkub. Ladina keele ja selle kaudu vanakreeka keele osiseid on hulgaliselt eestigi võõrsõnavaras (ladina keelest näiteks aula, kommunism, vitriin). Vatikanis on ladina keel riigikeel.

Välislink

- [http://la.wikipedia.org Vikipeedia ladina keeles] Category:Keeled als:Latein zh-min-nan:Latin-gí ko:라틴어 ja:ラテン語 simple:Latin language th:ภาษาละติน

Jumal

Jumal (kirjutatakse suure algustähega) on mitmetes usundites (sealhulgas judaismis, kristluses ja islamis) üleloomulik ülim olend, kellele omistatakse universumi (sealhulgas inimkonna) loomine, säilitamine ja/või juhtimine. Jumalale on antud ka filosoofilisi tõlgendusi. Seda sõna võidakse kasutada ka mõnevõrra erinevates tähendustes. Näiteks võib Jumal tähendada energiat, välja või teadvust, mis täidab universumit ja mille olemasolu teeb universumi võimalikuks; igasuguse olemasolu allikat; parimat ja kõrgeimat hüve tajuvates olendites; või seda, mida pole üldse võimalik mõista ega defineerida. Usku Jumalasse või jumalatesse leidub paljudes kultuurides. Teatud kindla Jumala või kindlate jumalate austajad võivad pidada teisi jumalaid madalamateks. Paljud inimesed mõistavad Jumalat mittesõnasõnaliselt või isegi ilmalikul viisil. Hoolimata selliste tõlgenduste võimalikust vastuolust ühe või teise konkreetse usundiga, ei ole need tavaliselt vastuolus lõpmatu Jumala mõistega.

Definitsioonid

Funktsionaalsetest aspektidest lähtuvalt defineeritakse Jumalat läbi selliste mõistete nagu (ülim või kõrgeim) looja, isand, valitseja, karjane, kohtumõistja jne. Atribuutilstest aspektidest lähtuvalt defineeritakse Jumalat tema omaduste kaudu: ülim, surematu, üleloomulik jne. On ka seisukohti, et Jumalat ei saagi defineerida, kuna ta seisab väljaspool inimese mõistusega hõlmatavat ala. Jumala olemasolu või mitteolemasolu kohta on esitatud palju tõestusi. On ka väidetud, et Jumal asub väljaspool olemise ja olematuse mõisteid, mistõttu tema olemasolu või mitteolemasolu ning defineerimise küsimus on mõttetu. Negatiivse teoloogia kohaselt ei saa Jumalat üldse tõeselt kirjeldada.

Ortograafia

Kui "Jumal" kirjutatakse suure algustähega, siis on see pärisnimi, mida kasutatakse judaismis, kristluses ja islamis tunnistatava ülima olendi kohta. Väikese algustähega kirjutatuna on "jumal" üldnimi, mis tähistab mistahes usundi poolt tunnistatavat vägevat üleloomulikku olendit, näiteks jumalaid vanakreeka või vanarooma usundis, hinduismis jm.

Funktsioonid

- Kreatsioon: Jumal kui kogu maailma (universumi) looja (autor), loomismüütide heeros.
- Valitsemine: nii maailma (looduse) kui inimeste üle. Issand, isand, isa, omanik, kuningas, vürst... Hierarhiliselt ületamatu.
- Juhtimine: nii maailma (loodusnähtuste) kui inimeste juhtimine ('karjane'), ...
- Õigusemõistmine: Jumalast lähtuv õiglus (Jumalik õiglus) kui ülim ja kõrgeim õiglus. Jumal kui kohtumõistja inimeste ja kogu maailma üle ning ka karistaja Jumala seaduste rikkumise eest. Funktsioon võib toimida pidevalt, aga ka kunagi, viimsel kohtupäeval, lõplikult. Mõnede arusaamade järgi on Jumal paratamatult hea (summum bonum), mõned aga peavad Jumalat teispool moraali astsevaks.
- Kommunikatsioon: Jumalaga on võimalik kontakteeruda ja suhelda. Jumal saab inimestega rääkida, ennast neile ilmutada ning tal on võime inimesi (nende palveid, tänu ja kiitust) kuulda, vastu võtta, aru saada ning neile vastata. Transtsendentaalne kommunikatsioon: kuna Jumal on alati ja kõikjal olemas (igavikuline atribuut), siis pole inimene kunagi üksi. John Lennon: "God is a concept, by which we measure our pain." (Jumal on kontseptsioon, mille abil me mõõdame oma valu.) Mõned peavad Jumalat inimestele täiesti mõistetamatuks ning Jumalaga suhtlemist võimatuks.

Atribuudid

- Infinitaarsus (lõpmatusse ulatuvus, nii ajas kui ruumis): surematus, igavikulisus, kõikjalviibimine, täiuslikkus, püsivus, muutumatus.
- Omnipotentsiaalsus (kõikvõimsus) nii kreatsioonilises kui ka valitsemise funktsioonis. (Osaliselt vastuoluline: eri funktsioonide liitmine võib tekitada loogilise vastuolu: "Kas Jumal suudab luua nii suure kivi, mida ta ei suuda üles tõsta?") Mõned müstikatraditsioonid peavad Jumala võimsust piiratuks, väites, et teda piirab tema loomus, mis oma ülima iseloomu tõttu ei jäta talle vabadust.
- Impassionaarsus (tundetus). Paljude arusaamade kohaselt puuduvad Jumalal tunded, mistõttu Jumal ei saa ka kannatada ega alluda kirgedele. Samas leidub ka küllaldaselt seisukohti, mille kohaselt Jumalal esineb tundeid (viha, rõõm, armastus jne). Erinevate traditsioonide kokkuliitumise tulemusena võib Jumala impassionaarsus olla ambivalentne.
- Kõiktarkus, kõikteadmine (inglise keeles omniscience < kreeka keelest). Jumal teab kõike, näeb kõike, kuuleb kõike nii olevikus, tulevikus kui ka minevikus. (Osaliselt on see vastuolus kommunikatsioonilise funktsiooniga: miks peaks Jumalat paluma, kui ta nagunii teab kõike?)
- Antropomorfism (inimesekujulisus). Mõned arusaamad Jumalast omistavad talle antropomorfseid jooni, mõned aga peavad Jumala kujutlemist füüsilisel kujul jumalateotuseks.
- Gnoseoloogilised atribuudid varieeruvad religiooniti. Tunnetuslikus mõttes on erinevaid arusaamisi. Kas Jumal on nähtamatu? Tunnetamatu? Avaldab Ta ennast vaid kaudselt? Kas Jumalat võib kujutada piltidel? Teha temast kujusid? Või räägib Ta inimestega? Näitab ennast? Vana Testamendi Jumal maadleb Jaakobiga, kõneleb Moosesega, kuid ei luba endast pilte ega kujusid teha.

Jumalast arusaamise tasandid

Monoteism - Jumal ka maailmast väljaspool (trantsendentsus), (suure tähega). Panteism ja polüteism - jumal seespool maailma.

Jumal monoteistlikes usundites

Ainujumala mõiste on iseloomulik monoteismile, kuid mõned monoteismi vormid ei ole selgelt eristatavad polüteismist või henoteismist. Sageli on monoteistlikes usundites varasemast polüteismist pärinevate mitmete jumalate erinevad funktsioonid ja atribuudid kokku sulandunud ainujumalasse. Enamik monoteistlike usundite tunnistajaid kasutavad Jumala pärisnimena sageli üldnime 'Jumal'. Jumala erinevad nimed tulenevad keelte erinevustest ja religioossetest traditsioonidest.
- Jahve on üks Piiblis kasutatavatest Jumala nimedest (YHWH; יהוה). Seda nime juudi palvetes kunagi ei kasutata, vaid selle asemel öeldakse 'Adonai' ('Issand', sellest ka vorm 'Jehoova'). Algne hääldus on oletuslik, sest heebrea keeles vokaale ei märgitud. (Adonai on judaismis kasutatav ülistusnimi. Teiste jumalanimede kohta vaata artiklit Jumala nimi.)
- Allah on araabiakeelne sõna 'Jumal', mida islamis kasutatakse Jumala pärisnimega. Vaata ka: Allahi 99 nime.
- Püha Kolmainsus (Jumal-Isa, Jumal-Poeg ja Jumal Püha Vaim) on Jumala nimi, mida kasutatakse eriti õigeusu ja katoliku palvetes ja liturgias. Hiljemalt alates Esimesest Nikaia kirikukogust (325) tunnistab Kolmainsuse õpetust enamik kristlastest.

Jumal polüteistlikes usundites

Ehkki polüteistlikes usundites tuntakse paljusid jumalaid, on väga tavaline, et konkreetses teenistuses ja liturgias kummardatakse ja teenitakse ikka vaid ühte konkreetset Jumalat (henoteism), keda tihtipeale tunnistataksegi ainsaks Jumalaks üldse. Hinduismist välja kasvanud krišnaiitide liikumine näiteks peab Krišnat ainsaks Jumalaks, ehkki traditsiooni kohaselt on Krišna vaid üks jumal Višnu kehastusi ning Višnu ise vaid üks kolmest peajumalast (Brahma ja Šiva kõrval). Taolisi näiteid on palju.

Jumalatõestused ja argumendid Jumala olemasolu vastu

Aegade vältel on pakutud välja argumente nii Jumala olemasolu kasuks (Jumalatõestusi) kui ka Jumala olemasolu kahjuks. On näiteks väidetud, et kui mitte postuleerida ühe, igavese Jumala olemasolu, siis on universumi olemasolu seletamatu, sest ei ole võimalik, et miski tekib eimillestki. Teiselt poolt on väidetud, et Jumala seletamatu olemasolu ei ole üldse mingi seletus, ja miski päritolu eimillestki tuleneb vältimatult eimiski paradoksist. Paljud on väitnud, et Jumalasse uskumine sõltub usust, mitte mingist argumendist või tõestusest, ning ükski niisugune argument ei saa olla kindel või lõplik tõestus. Pikemalt on sellest lugeda artiklites Jumalatõestus ja Argumendid Jumala olemasolu vastu.

Vaata ka

- Animism
- Astraalreligioon
- Egiptuse jumalad
- Jumalate loend
- Jumalus
- Jumalad
- Jumalanna
- Monoteism
- Mütoloogia
- Panteism
- Polüteism
- Juutlus
- Kristlus
- Islam Kategooria:Jumal Kategooria:Religioon Kategooria:Mütoloogia Kategooria:Kultuurantropoloogia simple:God

Õigeusk

Õigeusk on katoliikluse ja protestantismi kõrval üks kristluse kolmest põhivoolust. Õigeusu tunnistajaid nimetatakse õigeusulisteks, õigeusklikeks, õigeusklikeks kristlasteks või ortodoksideks. Õigeusulised peavad õigeusku kristluse algseks kujuks.

Ajalugu

Kirik asutati 33 pKr Nelipühal ning selle asutajad jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse (Ap 2:42). Apostellik suktsessioon ulatub tagasi algkiriku viie keskuseni – Rooma, Jeruusalemma, Antiookia, Aleksandria ja Konstantinoopoli kirikuni. Aastast 1054 on õigeusu kirik katoliku kirikust lahus (vaata suur kirikulõhe), sest peab hereesiateks sõna filioque usutunnistuses, paavsti pretensiooni täielikule autoroteedile kõikide kristlaste üle ning mõningaid muid katoliku kiriku õpetuslikke ja liturgilisi uuendusi. Hiljem lisas katoliku kirik oma õpetusele teisigi dogmasid, mida õigeusu kirik peab hereetiliseks, sealhulgas paavsti ilmeksimatuse ja Neitsi Maarja veatu eostumise dogma. Katoliku kirik peab õigeusu kirikut skismaatiliseks. Õigeusu kirik peab katoliku kirikut nii skismaatiliseks kui ka hereetiliseks.

Kirikud

- Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik

- Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik

Patriarhide loend

Aleksandria patriarhide loend Gruusia kiriku patriarhid Konstantinoopoli patriarhide loend Bartholomeos I Moskva patriarhide loend

Mõisteid

Patriarh

Vaata ka

- Õigeusu kirik
- Õigeusu pühakute loend
- Ortodoksia ja:東方正教会 zh-cn:东正教

Monoteism

Monoteism on usk ainsasse, universaalsesse, kõikehõlmavasse Jumalasse. Monoteistlikud Jumalanimed ja religioonid Ajnujumala aate teke:
- Brahma (hinduism - vanim kirjalik monoteismi aade Veedades.)
- Ahura Masda (zoroastrism -Jumal looja)
- Aton (Vana-Egiptuse kultus - esimene teadaolev katse kehtestada monoteismi riiklikult) Tingimusteta monoteistlikud maailmareligioonid:
- Jahve (:Elohim Adonai juutlus),
- Allah (islam),
- Jumal (:Issand, kristlus) On erinevaid monoteismi vorme, sealhulgas:
- Teismi all mõeldakse tavaliselt usku "isikulisse" Jumalasse, see tähendab ainujumalasse erilise isiksusena, mitte lihtsalt jumaliku jõuna.
- Deism on monoteismi vorm, mille puhul usutakse, et on olemas üks Jumal, kuid Jumal maailma ei sekku, kui mitte arvestada maailma loomiseks vajalikku sekkumist (see välistab palvetele vastamise ja imed).
- Panteismi järgi universum ongi Jumal. Sõltuvalt sellest, kuidas seda mõistetakse, võib see olla samaväärne ateismi, deismi või teismiga.
- Panenteism on teismi vorm, mille kohaselt Jumal sisaldab maailma, kuid ei ole sellega samane. Seda vaadet jagab ka protsessiteoloogia. Üks monoteismi alternatiive on polüteism, mille kohaselt jumalaid on mitu. Dualismi järgi on olemas kaks sõltumatut jumalikku olendit või igavest printsiipi, millest üks on hea ja teine kuri, nagu algul zoroastrismis, kuid täielikumalt gnostilistes süsteemides, näiteks maniluses. Enamik monoteiste ütleksid, et monoteism on definitsiooni poolest polüteismiga ühitamatu. Polüteistlike usundite järgijad käituvad siiski sageli samamoodi nagu monoteistid. Asi on selles, et usust paljudesse jumalatesse ei tulene paljude jumalate kummardamine. Paljud polüteistid usuvad paljudesse jumalatesse, kuid kummardavad ainult ühte. Sellist praktikat nimetatakse henoteismiks. Ka polüteistlikes kultuurides on momoteistlikke teoloogiaid, näiteks mõned koolkonnad hinduismi raames, mille järgi paljud jumalad lihtsalt esindavad üheainsa aluseks oleva jumaliku väe aspekte. Üheainsa jumala kummardamine panteonist võib areneda omamoodi monoteismiks, nagu näiteks Atoni kultuse puhul Vana-Egiptuse vaarao Echnatoni valitsemise ajal. Et paljudes polüteistlikes religioonides ei ole vahe jumalate ja teiste üleloomulike olendite vahel nii järsk kui monoteismis ja puudub ka ühene hea-kurja eristus, ei ole usundite liigitamine alati nii kerge kui esmapilgul tundub. Zoroastrismi peavad mõned uurijad kõige varasemaks monoteistlikuks vaateks, mis inimkonnas on välja kujunenud, kuigi tegemist ei ole täieliku monoteismiga, sest peajumal Ahura Mazda ei ole ainus looja. On teooriaid, mille järgi judaism jõudis oma praeguse monoteistliku arusaamani Jumalast zoroastrismi ja vanakreeka filosoofia mõjul. Enne seda peeti Jahvet üksnes hõimujumaluseks, kes hoolitses Aabrahami järeltulijate eest. See arvamus ei ole ühitatav sellega, kuidas aabrahamlikud religioonid (judaism, kristlus ja islam) ennast ise mõistavad. Need rõhutavad, et eksklusiivne monoteism (ürgmonoteism) on kogu inimkonna algne usund ning kõik teised jumalad on iidolid ja loodud olendid, keda on ekslikult hakatud jumalustena kummardama. Kristlik usk Kolmainsusesse on kristluse enda järgi monoteism. Samas seavad paljud judaistid, muslimid ja unitaristlikud kristlased selle küsimärgi alla. Kriitikud väidavad, et Kolmainsuse kummardamine on tegelikult triteismi vorm, hüpoteetiline ususüsteem, mille kohaselt on olemas kolm erinevat jumalat – Isa, Poeg ja Püha Vaim.

Vaata ka

- Jumala nimi, Jumal
- aabrahamlik religioon
- henoteism
- katenoteism
- polüteism Category:Religioon ja:一神教

Aafrika

Aafrika on maailmajagu. Erinevalt Aafrika mandrist hõlmab Aafrika maailmajagu ka mandrit ümbritsevaid saari. Aafrika pindala koos saartega on 30 244 050 km² ja rannajoone pikkuseks on 26 000 km. Category:Aafrika ms:Afrika zh-min-nan:Hui-chiu ko:아프리카 ja:アフリカ simple:Africa th:ทวีปแอฟริกา

Egiptus

Egiptuse Araabia Vabariik
جمهوريّة مصرالعربيّة
Jumhuriyat Misr al-Arabiyah

Egiptuse lipp	80px
Egiptuse lipp	Egiptuse vapp

Image:LocationEgypt.png

Rahvaarv (2003)
Rahvastiku tihedus

74 718 797
74,6 in./km²

nael (EGP)

maailmaaeg +2

Bilady, Bilady, Bilady

Üladomeen

.eg

Maakood

Egiptuse on riik Aafrika kirdeosas, loetakse Lähis-Itta kuuluvaks. Piirneb Iisraeli, Liibüa ja Sudaaniga. Temast itta jääb Punane meri, põhja Vahemeri.

Riik

Haldusjaotus

Halduslikult jaguneb Egiptus 26 kubernerkonnaks:

- Aswān
- Asyūţ
- Al-Baḩr al-Aḩmar
- Banī Suwayf
- Al-Buḩayrāt
- Port Said
- Ad-Daqahlīyah
- Dumyāţ
- Al-Fayyūm

- Al-Gharbīyah
- Aleksandria
- Al-Ismā’īlīyah
- Lõuna-Siinai
- Giza
- Kafr ash-Shaykh
- Marsá Maţrūḩ
- Al-Minūfīyah
- Al-Minyā

- Kairo
- Qalyūbīyah
- Qinā
- Põhja-Siinai
- Ash-Sharqīyah
- Sawhāj
- Suess
- Al-Wādī al-Jadīd
- At-Taḩrīr

Category:Egiptus Category:Aafrika maad Category:Aasia maad Category:Lähis-Ida als:Ägypten ms:Mesir zh-min-nan:Ai-ki̍p ko:이집트 ja:エジプト simple:Egypt th:ประเทศอียิปต์

Munk

Munk (kreeka k mono + achos, 'üksik võitleja') on oma elu Jumalale pühendanud (mees)isik, kes kristluses üldreeglina on andnud ajutised või igavesed tõotused, ning on seeläbi ordu (organisatsiooni) või kongregatsiooni liige (orduvend), saab elada kloostris jne. Analoogselt pühendunud naisterahvast nimetatakse nunnaks. Sõna "munk" kasutatakse ka teistes religioonides ja õpetustes isiklikule arengule pühendunud mehe kohta. Vaata ka: munklus, erak, eremiit. Budismis on kerjusmunk (-gad). Category:Religioon

Eesti kloostrid

Eesti alal on tegutsenud paljude ordude kloostreid: tsistertslaste, frantsiskaanide, dominiiklaste, birgitiinide, augustiinide, jesuiitide ja klarissiinide kloostrid. Eestis benediktlasted, begiinid, karmeliidid ja kaputsiinid tegutsenud pole. Kaheksa Meeskloostri kõrval oli ka viis naiskloostrit, millest Pirita ja Tallinna Mihkli klooster olid kõige olulisemad.

Tsistertslased

Esimestena jõudsid Eesti alale tsistertslased arvatavasti juba enne maa 13. saj. alguses. Tsistertslased rajasid Eestisse kaks kloostrit, 1228. aastal Kärkna ja 1317. aastal Padise kloostri. Kärkna jääb praegusele Tartumaale, Padise Harjumaale. Kärkna kloostri hävitasid venelased Liivi sõja alguses 1558. aastal. Ka Padise klooster hävis 1559. aastal sõjas. Õige pea pärast seda läks Eestimaa katoliikliku Saksa ordu valdusest luterliku Rootsi võimu alla, Liivimaa jäi esialgu katoliikliku Poola valdusesse. 17. sajandil langes ka Liivimaa rootslaste kätte. Katoliiklus keelustati, katoliiklane olemise eest võidi karistada surmanuhtlusega. Tsistertslaste nunnakloostrid olid Tallinnas, Tartus ja Lihulas. Naistsistertslased olid tavaliselt aadlipäritolu daamid, kas lesed või vanatüdrukud, kes oma elulõppu kloostrirahusse veetma tulnud.

Frantsiskaanid

Mõnevõrra hiljem on teateid frantsiskaanide kloostrist Tartus, enamik nende kloostreist on aga asutatud alles 15. sajandil. Eestis on frantsisklasi esmakordselt 1241. a. Alates 13. saj. teisest poolest asutati ka oma kloostreid. Eestis olid frantsisklastel kloostrid Tartus, Rakveres ja Viljandis.

Dominiiklased

Esimesed dominiiklased tulid siia õige varakult koos Taani kuninga väega. Dominikaanlased tegelesid kõikjal misjoniga, seega on arusaadav, et nende ordu oli üks esimesi, mis alustas tegevust ka Eestis. Tallinnasse asusid dominiiklased 1229. a., Tartusse 1300. a., mõnevõrra hiljem ka Narva. Dominiiklased tundsid hästi eesti keelt ning olid seetõttu maarahva ja linnaeestlaste seas populaarsed. Kerjusmungaordude – dominiiklaste ja frantsiskaanide – kloostrid rajati eranditult linnadesse ning kuna nende sihtgrupiks olid ennekõike linna vaesed, siis pidid ka kloostrid paiknema linnaservas keset vaestekvartaleid, nende kirikud olid suured jutlusruumid, altariliturgia kõrval sai just kerjusmunkade juures tavaks pidada pikki jutlusi ning teha seda kohalikus keeles – Tallinnas ka eesti keeles.

Augustiinlased ja Birgitiinid

Ainsaks augustiinlaste ja birgitiinide kloostriks Eestis oli Püha Birgittale ja Neitsi Maarjale pühendatud segaklooster (nunnad ja mungad koos) Pirital. Klooster tegutses 1407-1577. aastani, mil hävitati venelaste poolt (Liivi sõda). Pirita kloostri emakloostriks ja eeskujuks oli Vadstena klooster Rootsis. Balthasar Russowi sõnade järgi olnud Pirita kloostril oluline koht ka eestlaste usuelus.

Jesuiidid

Eestis tegutsesid jesuiidid Poola võimu aluses Tartus ajavahemikus 1583-1625 (vaheajaga 1600-1603, mil Tartu oli rootslaste valduses). Aastail 1583-1600 ja 16011-1625 tegutses Tartus jesuiitide gümnaasium, aastail 1585-1600 ja 1615-1625 tõlkide seminar. Jesuiitide kavatsuse kohaselt pidi Tartust saama keskus, kust katoliku usku levitataks ka Venemaale ning kuni Indiani välja. Tänapäeval ongi jesuiitide põhitegevuseks misjonitöö ja hariduse andmine. Jesuiidid panid aluse lõunaeestikeelsele kiriklikule kirjandusele ning ilmselt ka lõunaeesti kirjakeelele. 1585–1623 andsid jesuiidid välja vähemalt kolm lõunaeestikeelset raamatut, millest on tänaseni säilinud üks.

Eesti kloostrid

Dominiiklaste klooster - Kuimetsa kloostrimõis - Kärkna klooster - Naistsisterlaste Mihkli klooster - Pirita Klooster - Püha Katariina Klooster - Padise klooster - Pühtitsa Jumalaema Uinumise Nunnaklooster - Tallinna Mihkli klooster - Viljandi klooster

Kirjandus

- [http://www.tuglas.fi/artikkelit/randla2.html Kloostrid Eestis]
- [http://www.johannes.ee/raamatud/p_ordud.htm Kristlike ordude kultuurilugu]
- [http://uus.miksike.ee/documents/main/lisa/5klass/5eestim/33kloostrid.htm Miksike Kloostrid]
- [http://my.tele2.ee/uno/0001/munknunn.htm Munga- ja nunnaordud]
- [http://www.katoliku.ee/index.php?kat=ordud+ja+kongregatsioonid&tabel=institutsioon Katoliku Kiriku ordud]
- [http://www.maaleht.ee/LEHT/2000/04/27/elu.html#kaks Keskaegsed eurokeskused Kärknas ja Padisel]
- Eesti kloostrid

Antiklinale

Eine Antiklinale ist eine meist großräumige konvexe Ausbuchtung der Erdoberfläche (d. h. eine Erhebung), die durch seitlichen Druck unter Zusammenstauchung von Gesteinen entstanden ist. Aufgrund der großen räumlicher Ausdehnung wird das Gestein eine solchen geologischen Falte meist wellenförmig ausgeprägt. Die Antiklinale stellt den Sattel dieser Falte dar. Im Kern liegen bei der Antiklinale die ältesten Gesteine, während bei konkaven Einbuchtungen, die als Synklinalen bezeichnet werden, dort die jüngsten Gesteine liegen. Eine solche Antiklinale befindet sich etwa in der Schweiz zwischen Lignières und La Neuveville im Kanton Bern. Kategorie:Geologie

dieta �mieszne filmy praca w anglii sem rozst�py

:: RELATED NEWS ::

Pärlor sköna, ängder gröna
Pärlor sköna, ängder gröna är en ungdomspsalm av Edvard Evers från 1899 eller 1902 som bearbetades lite både 1936 och 1937 av okänd upphovsman. För 1986 års psalmbok gjorde Britt G Hallqvist en ny bearbetning 1983. Melodin är enligt Koralbok för Nya psalmer, 1921 en tonsättning av Joh. Lindegren av okä