:: wikimiki.org ::
| Mineraal |
Mineraal
Mineraal on kindla, kuid mitte fikseeritud keemilise koostise ja enamasti kristallilise struktuuriga looduslikult esinev anorgaaniline tahke aine. Mineraali mõiste ei ole siiski selgepiiriline: ükski mainitud tunnustest ei ole mineraalidele alati kohustuslik.
Sissejuhatus
Mineraale eristab kivimitest see, et neil on kindel või kindlates piirides muutuv keemiline koostis. Kivimid koosnevad mineraalidest. Erandjuhtudel võib kivim koosneda vaid ühest mineraalist, näiteks lubjakivi, mis koosneb kaltsiidist. Mineraalid on homogeensed. See tähendab seda, et mehhaaniliselt saab neid jaotada vaid väiksemateks mineraaliteradeks.
Mineraal peab esinema looduses. Näiteks tööstuslikult toodetud teemante ei loeta mineraalide hulka kuuluvaiks.
Tavaliselt peetakse mineraalidele kohustuslikuks kindlat kristallistruktuuri. Siiski peetakse mineraaliks ka opaali, mis on klaasisarnaselt amorfne aine ehk väga viskoosne vedelik.
Mineraalid peavad olema anorgaanilised ained. Näiteks põlevkivi ei ole mineraal.
Mineraalid peavad olema tahked. Vedel vesi ei ole mineraal, kuid jää täidab kõik mineraalidele esitatavad tingimused.
Mineraale uurivat teadusharu nimetatakse mineraloogiaks.
Mineraalide struktuur
Mineraalid koosnevad keemilistest elementidest ja nende ühenditest, mida hoiavad koos keemilised sidemed. 90% mineraalidest on tegemist iooniliste sidemetega. Ülejäänud on seotud kovalentse või metallilise sidemega. Enamiku mineraalide struktuuris on esindatud mitu sidemeliiki.
Mineraali keemiline valem on sageli kindlates piirides muutuv. Sel juhul on tegemist isomorfismiga: elemendid asendavad üksteist kristallstruktuuris. Seega muutub isomorfismi korral mineraali koostis, kuid mitte struktuur.
Mineraali kristallstruktuuri muutumist sama koostise juures nimetatakse polümorfismiks. Polümorfsed on näiteks teemant ja grafiit.
Mõnikord võivad aatomid ja ioonid paikneda korrapäratult. Selliseid mineraale nimetatakse amorfseteks. Amorfne mineraal on näiteks opaal.
Kristallide kuju
Kristalli väliskuju kordab tema siseehituse ehk kristallistruktuuri kuju. Kristallide väliskuju iseloomustatakse näiteks järgmiste sõnade abil:
- Kiudjas
- Leheline
- Tahveljas
- Tulpjas
- Isomeetriline
- Nõeljas
Kristallidel on 32 lihtvormi. Nende omavahelisel kombineerimisel saame praktiliselt lõputu hulga erineva kujuga mineraale.
Kristallstruktuuri uurimise ja kirjeldamisega tegeleb kristallograafia.
Kristalliagregaatide kuju
Kristalliagregaadid on üksteisega korrapäratult kokkukasvanud mineraalid.
Enamlevinud agregaatide nimetused on:
- Dendriit
- Sekretsioon
- Konkretsioon
- Druus
- Nõrg
- Neerjas agregaat
Peitkristalseteks nimetatakse agregaate, milles mineraali terasuurus on alla 0,1 mm (alla inimsilma lahutusvõime).
Mineraalide teke
Mineraalide teket jaotatakse sarnaselt teiste geoloogiliste protsessidega endogeenseks ja eksogeenseks. Maakoore osa maapinnast kuni põhjavee alumise piirini nimetatakse eksosfääriks ja seal kulgevaid protsesse eksogeenseiks.
Endogeensed mineraalitekke protsessid
Endogeensete mineraalide lähteaineks on magma, milles keemilised elemendid ja ühendid esinevad gaasilises, tahkes ja vedelas faasis. Magmas enamlevinud keemilised elemendid, nende sisalduse kahanemise järjekorras on: O, Si, Al, Mg, Fe, Ca, Na ja K. Räni ja hapnik on ainsad elemendid, mis esinevad kõigis tardkivimeis. Erinevad mineraalid kristalliseeruvad magmast erineval temperatuuril. Seda protsessi kirjeldavat skeemi nimetatakse Boweni skeemiks.
Endogeenseid mineraalitekke protsessid jagunevad pneumatolüütiliseks, hüdrotermaalseks ja moondelisteks.
Eksogeensed mineraalitekke protsessid
Eksogeensete mineraalide tekkele teeb enamasti teed füüsikaline murenemine ehk rabenemine, mis küll ei tekita uusi mineraale, kuid peenestades materjali teeb hõlpsamaks selle porsumise ehk keemilise murenemise. Porsumise käigus tekivad mineraalidest uued mineraalid, mis on antud tingimustes vastupidavamad. Tähtsamad porsumise alaliigid on: oksüdeerumine, hüdrolüüs, hüdratatsioon, karbonatiseerumine ja sulfaadistumine. Kerglahustuvad leelis- ja leelismuldmetallide ühendid kantakse põhjaveega murenemispaigast minema. Rasklahustuvad alumiiniumi, raua, räni jne ühendid, aga ladestuvad murenemispaigas, moodustades murenemiskooriku. Endogeense tekkega mineraalide vastupidavus murenemisele on vastupidine Boweni skeemi kristalliseerumisjärjekorrale. Seega on näiteks oliviin kergemini murendatav kui päevakivid, milledest omakorda on kvarts vastupidavam.
Mineraalide omadused
Mineraali omadused on konkreetsele mineraalile iseloomulikud tunnused, mis aitavad teda identifitseerida.
Värvus
Värvuse määrab mineraalilt peegeldunud või selle läbinud valguse spekter. Värvus ei ole enamasti hea tunnus mineraali määramiseks, sest üks mineraal võib esineda väga erivärvilisena. Näiteks kaltsedon on tavaliselt helesinist värvi, kuid ta võib olla ka näiteks punane.
Mineraali värvusest vähem varieerub tema kriipsu värvus. Kriipsu all mõistame siin mineraaliga keraamilise plaadi peale tõmmatud joont. Joon ei ole mitte kriimustus plaadil, vaid selle mineraali puru, millega joont tõmmatakse. Näiteks hematiit jätab alati punakaspruuni kriipsu, rohekaskollase pinnaga püriit (kassikuld) rohekasmusta kriipsu. Puru tekib sellepärast, et keraamiline plaat deformeerib mineraali, millega joont tõmmatakse. Keraamilise plaadi kõvadus on Mohsi skaalal 6, seega ei saa kriipsu tõmmata mineraaliga, mille kõvadus seda väärtust ületab, sest ei ole võimalik deformeerida plaadist kõvemat mineraali.
Tihedus
Mineraali tihedus on tema massi suhe ruumalasse. Erinevate mineraalide tihedused ulatuvad 0,9 g/cm² (jää), kuni 23 g/cm² (iriidiumiühendid).
Tihedus sõltub mineraali moodustavate elementide aatommassidest ning osakeste tihedusest kristallstruktuuris.
Mineraalide tiheduse hindamiseks kasutatav mõõtühik on g/cm³.
Kõvadus
Kõvadus on mineraali vastupanuvõime välisele deformeerivale mõjule. Suurema kõvadusega mineraaliga saab teisi mineraale kriimustada. Sel põhjusel kasutatakse klaasinugade ja hambapuuride valmistamiseks teemantit, mis on kõige kõvem mineraal. Kõvadus sõltub mineraali keemilistest sidemetest.
Absoluutse ehk mikrokõvaduse mõõtühik on kg/mm²
Suhtelist kõvadust mõõdetakse Mohsi skaalal.
Läige
Läige tekib mineraali tasaselt pinnalt peegeldunud ja hajunud valgusest. Läige sõltub mineraali absorptsioonist ehk valguse neeldumisest, läbipaistvusest, murdumisnäitajast ning pealispinna omadustest. Mõju on ka kivi värvusel. Eristatakse metalset ja mittemetalset läiget, nende vahele jääb veel ka poolmetalne läige. Mittemetalne läige jaotub omakorda mitmeks eri tüüpi läikeks. Murdepindadel enamasti läige puudub.
Näited:
- Metalliläige (püriit)
- Poolmetalne läige (grafiit)
- Klaasiläige (kvarts)
- Teemandiläige (väävel)
- Pärlmutriläige (plaatjas kips)
- Siidiläige (asbest)
- Vahaläige (opaal)
Läbipaistvus
Mineraal on läbipaistev, kui osa temale langenud valgusest läbistab mineraali. Läbipaistvus sõltub pealelangeva valguse intensiivsusest.
Läbipaistvad mineraalid on näiteks teemant ja haliit ehk kivisool.
Lõhenevus
Lõhenevus on mineraalide omadus laguneda löögi toimel tasaste pindadega kildudeks. Lõhenevus sõltub mineraali keemilistest sidemetest. Mineraal lõheneb sealt, kus side on kõige nõrgem. Ülihea lõhenevusega on näiteks muskoviit ja teise vilgud.
Murre on mineraalide omadus laguneda löögi toimel ebatasaste pindadega kildudeks. Murre on omane neile mineraalidele, millede keemilised sidemed on igas suunas võrdse tugevusega. Lõhenevus puudub näiteks kvartsil.
Kuna kovalentne side on tugevam kui iooniline on kovalentsete sidemetega mineraalide lõhenevus halvem ehk murdepind on krobelisem.
Muud omadused
Peale ülalpool nimetatute on veel omadusi, mida ei ole nii lihtne iseloomustada, kuid mis võivad aidata teatud mineraale identifitseerida.
- Soolane maitse (haliit)
- Kibesoolane maitse (sülviin)
- Kättevõtmisel määrib sõrmi (grafiit)
- Põleb (väävel)
- Magnetilisus (magnetiit)
Mineraalide klassifitseerimine
Mineraale klassifitseeritakse tavaliselt kas väliskuju ehk haabituse ehk süngoonia, koostise, tekke, omaduste vms. alusel.
Vaata ka
- Mineraalide loend
- Kivimid
Välislingid
- [http://webmineral.com/ Mineraalide andmebaas]
- [http://www.minsocam.org/ Mineralogical Society of America]
- [http://www.ill.fr/dif/3D-crystals/ Materjalide struktuurist]
- [http://www.gpc.edu/~pgore/geology/geo101/mineral.htm Georgia Perimeter College'i mineraalileht]
- [http://un2sg4.unige.ch/athena/mineral/mineral.html Genfi Ülikooli mineraalileht]
- [http://www.ut.ee/BGGM/ Tartu Ülikooli geoloogiamuuseum]
Kirjandus
- Volli Kalm, Juho Kirs, Kalle Kirsimäe, Tiia Kurvits, 1999. Mineraalid ja kivimid. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 96 lk.
- Frank Press, Raymond Siever, John Grotzinger, Thomas H. Jordan, 2003. Understanding Earth 4th ed. W. H. Freeman and Company, New York, 567 lk.
- Rudolf Ďuďa, Luboš Rejl, 1998. Väike Vääriskiviraamat Sinisukk, Tallinn, 190 lk.
Category:Mineraloogia
ja:鉱物
simple:Mineral
th:แร่
KeemiaSee artikkel annab lühiülevaate keemiast;keemiaga seotud mõistete leidmiseks vaata keemia mõisteid.
----
Keemia on teadusharu, mis käsitleb ainete koostist, ehitust ja omadusi ning nende muundumise seaduspärasusi. Keemiat võib ka defineerida kui füüsika osa, mis uurib väliselektronkihti.
Keemia põhiharud on anorgaaniline, orgaaniline, füüsikaline ja analüütiline keemia.
Keemia ajalugu
Keemia on alguse saanud avastusest, et tule mõjul võib üks aine muunduda teiseks.
Egiptuses, Hiinas ja Indias osati juba mitu tuhat aastat eKr sulatada maakidest metalle ning valmistada nende sulameid, klaasi ja emaili.
Keskajal püüdis alkeemia avastada tarkade kivi (millega loodeti väheväärtuslikke metalle kullaks muuta, leida universaalset lahustit ning valmistada nooruse eliksiiri.
Murrang keemia arengus toimus 16. sajandil, kui haigeravis hakati kasutama keemilisi aineid. Tekkis iatrokeemia, mis põhjendas haigusi mõne elemendi vähesuse või liigsusega organismis. Laienes keemia rakendamine tööstuses.
Lõplikult vääras alkeemia seisukohad 1710 tekkinud flogistoniteooria: arvati, et ainest eraldub oksüdeerumisel (põlemisel) ja ainega liitub redutseerumisel flogiston (tuleaine).
Flogistoniteooria hääbus alles 18. sajandi teisel poolel, kui hakati rakendama kvantitatiivseid uurimismeetodeid. Võeti kasutusele aatommassi (aatomkaalu) mõiste, keemiliste elementide tähistamise süsteem ning uus keemiaterminoloogia, esitati orgaaniliste ühendite struktuuri teooria põhiseisukohad, avastati perioodilisusseadus ja koostati keemiliste elementide perioodilisussüsteem.
19. sajandi teisel poolel hakkas arenema füüsikaline keemia.
Aatomiteooria alusel tekkis 20. sajandi alguses nüüdisaegne teoreetiline keemia. Eriti hoogsasti on viimasel ajal edenenud füüsika ja bioloogiaga piirnevad teadusalad biokeemia ja keemiline füüsika.
Loendid
- Keemikute loend
- Keemiliste elementide loend
- Keemiliste ainete loend
- Sulamite loend
Vaata ka
- Keemia mõisteid
- Keemia
als:Chemie
ms:Kimia
ko:화학
ja:化学
simple:Chemistry
th:เคมี
LoodusLoodus on inimest ümbritsev orgaaniline ja anorgaaniline maailm, niivõrd kui ta on olemas inimesest sõltumatult.
Loodusele vastandatakse kultuuri, mis on inimese tehtud.
Loodust kui Jumala loodud maailma (kosmos, universum) nimetatakse looduks.
Vaata ka
- Loomus
- Loodu
ja:自然
simple:Nature
KivimidKivim on looduslikult esinev, tahke, mineraalidest koosnev kogum.
Definitsioon ei saa läbi ilma eranditeta, sest kivimiks võib olla ka tahke, orgaanikat sisaldav kogum, näiteks kivisüsi. Mineraalid ei pea olema tingimata kristallilisel kujul. Näiteks obsidiaan ehk vulkaaniline klaas ei oma kristallstruktuuri.
Kivimitest koosneb maakoor. Kivimid koosnevad enamasti mitmest, harvemini ühest mineraalist. Tekkeviisi järgi jaotatakse kivimid kolme rühma: tardkivimid, settekivimid ja moondekivimid. Kivimirühmade piires eristatakse tekke, mineraalse ja keemilise koostise, struktuuri ning tekstuuri alusel mitmesuguseid kivimtüüpe. Näiteks rabakivi, kvartsprofüür, savikilt jne. Kivimi värvus, tihedus, poorsus, kõvadus ja teised omadused olenevad tema mineraalsest ja keemilisest koostisest, struktuurist ja tekstuurist.
Tard- ja moondekivimid moodustavad maakoorest 95%, kuid maapinda katavad 75% ulatuses settekivimid. Põhjus on selles, et settekivimid paiknevad maakoore ülaosas. Allpool asuvad kivimid on kas moondunud või kristalliseerunud magmast. Eestis moodustavad settekivimid pealiskorra, tard- ja moondekivimid aga Proterosoikumi vanusega aluskorra.
Kivimite uurimiseks kasutatakse ka elementanalüüsi ja mikroskoopilist petrograafiat. Kristalsete kivimite koostist, ehitust, muutumisi ja omadusi uurib petroloogia, settekivimeid litoloogia.
Kivimeid kasutatakse keemiatööstuse toorainena (näiteks põlevkivi), metallurgias (näiteks lubjakivi), ehitusmaterjalidena (näiteks graniit) jne.
Kivimite hulka ei loeta tehiskive (näiteks betooni).
Vaata ka
- Kivimite loend
- Kivi
Kivim
Kategooria:Petroloogia
Kategooria:Sedimentoloogia
ms:Batu
ja:岩石
th:หิน
LoodusLoodus on inimest ümbritsev orgaaniline ja anorgaaniline maailm, niivõrd kui ta on olemas inimesest sõltumatult.
Loodusele vastandatakse kultuuri, mis on inimese tehtud.
Loodust kui Jumala loodud maailma (kosmos, universum) nimetatakse looduks.
Vaata ka
- Loomus
- Loodu
ja:自然
simple:Nature
Vesi
Vesi ehk divesinikmonooksiid ehk divesinikmonoksiid ehk vesinikoksiid ehk hapnikhüdriid ehk oksidiaan on keemiline ühend, keemilise valemiga H2O. Seega koosneb üks vee molekul kahest vesiniku ja ühest hapniku aatomist.
Vee molekulid on polaarsed.
Vesi on normaaltingimustel vedel.
Vett võib leida peaaegu kogu Maalt ja seda vajavad kõik avastatud elusorganismid. Vesi katab ligikaudu 70% Maa pinnast.
Vesi ise ei sisalda raku ehituseks vajalikke aineid, kuid kannab toitained laiali inimese kudedesse.
Vaata ka
- Hüdroloogia
- Lahus
- Jää
Kategooria:Oksiidid
Kategooria:Maavarad
Kategooria:Kokandus
als:Wasser
ms:Air
ko:물
ja:水
simple:Water
th:น้ำ
MineraloogiaSee artikkel annab lühiülevaate mineraloogiast; mineraloogiaga seotud üldmõisted leiad artiklist Mineraloogia mõisteid.
----
Mineraloogia on teadusharu, mille uurimisobjektiks on mineraalid.
Mineraloogia uurib mineraalide kuju, füüsikalisi omadusi, keemilist koostist, teket ehk geneesi jne.
Mineraloogia on tihedais seoseis kristallograafia, keemia, füüsika ja geoloogiaga. Teda loetakse geoloogia alldistsipliiniks.
Vaata ka
- Mineraalide loend
Mineraloogia
ja:鉱物学
Keemiline elementKeemiline element ehk element on aatomituumas sama arvu prootoneid omavate (ehk sama järjenumbriga aatomite klass.
Teise definitsiooni järgi on keemiline element sama järjenumbriga aatomite kogum.
Element ja lihtaine
Elemendiks nimetatakse ka lihtainet, mis koosneb ühe elemendi aatomitest.
Lihtainena saab element koosneda üheaatomilistest, kaheaatomilistest või paljuaatomilistest molekulidest.
Elemendi esinemise variante, mis tulenevad tema molekulide erinevast ehitusest, nimetatakse allotroopideks.
Lihtaines võivad elemendi aatomid olla isoleeritud või moodustada mitmest ühesugusest aatomist koosnevad molekulid. Näiteks fluor ja kloor esinevad ainetena Cl2 ja F2, mille igas molekulis on vastavalt kaks kloori aatomit ja kaks fluori aatomit.
Keemilise elemendi erinevad definitsioonid
Robert Boyle defineeris keemilist elementi puhta ainena, mida ei saa keemiliste meetoditega lagundada.
Sellel definitsioonil on see puudus, et kunagi ei saa kindel olla, kas keemilised meetodid on täielikult ammendatud. Kui näiteks poleks õnnestunud laboris vett lagundada, tuleks teda pidada elemendiks.
Elemendimõiste, mis lähtub ainete jagamisest aatomiteks, on küll abstraktsem, kuid täpsem. Selle praktiline tähtsus seisneb selles, et ta võtab kokku keemilistes reaktsioonides ühtmoodi käituvad elemendid. Seevastu võib ühe ja sama elemendi aatomite füüsikaline käitumine olla erinev. Näiteks võivad ühe ja sama elemendi aatomid, millel on erinev mass, (isotoobid) käituda tuumareaktsioonides erinevalt.
Kui nimetada elemendiks lihtainet, siis tekita raskust asjaolu, et ühest ja samast elemendist võib koosneda mitu erinevat lihtainet.
Esinemissagedus
Igal elemendil on kindel esinemissagedus.
Perioodilisussüsteem ja järjenumber
Kõige mugavam viis elementide loendi esitamiseks on Mendelejevi tabel, kus sarnaste keemiliste omadustega elemendid on lähestikku. Mendelejevi tabel põhineb keemiliste elementide perioodilisussüsteemil, mille 1869 esitas Dmitri Mendelejev (temast sõltumatult esitas selle Lothar Meyer).
Prootonite arvu aatomituumas nimetatakse elemendi järjenumbriks. Näiteks kõik aatomid, mille tuumas on 6 prootonit, on keemilise elemendi süsiniku aatomid, ja kõik aatomid, mille tuumas on 92 prootonit, on uraani aatomid.
Perioodilisussüsteemis on elemendid esitatud massi suurenemise järjekorras. See langeb kokku järjenumbri suurenemise järjekorraga.
Isotoobid
Sama elemendi aatomid, mille tuumas on erinev arv neutroneid, kuuluvad selle elemendi erinevatele isotoopidele.
Elemendi aatomi mass
Elemendi aatomi (keskmine) mass on vesiniku aatomi massi ligikaudne kordne. See tuleneb kahest asjaolust. Esiteks moodustab põhiosa aatomi massist prootonite ja neutronite mass, prooton ja neutron aga on ligikaudu võrdse massiga. Teiseks on looduses tavaliselt valdavas ülekaalus elemendi üks isotoop, st kindla neutronite arvuga aatomid. Nii koosneb valdava osa vesinikuaatomite tuum ainult prootonist.
Kõrvalekalle täpsest kordsusest tuleneb jägmistest asjaoludest.
- Esiteks ei ole prootoni ja neutroni mass täpselt võrdsed.
- Teiseks mõjutab elemendi keskmist massi vähemuses olevate isotoopide mass. Kloori puhul aga ühe isotoobi ülekaal ning kloori aatomi keskmine mass moodustab ligikaudu 35,5 vesiniku aatomi keskmist massi.
Ühe elemendi isotoopide esinemissagedused on tavaliselt ühesugused, kuid plii puhul on need erinevad olenevalt sellest, kust plii on kaevandatud.
Väga täpsel mõõtmisel ilmneb massidefekt: seoseenergia tõttu on aatomituuma mass pisut väiksem kui seda moodustavate prootonite ja neutronite summaarne mass.
Nomenklatuur
Keemiliste elementide ametlikud nimetused otsustab Rahvusvaheline Puhta Keemia ja Rakenduskeemia Liit (IUPAC), mis üldiselt aktsepteerib avastaja poolt valitud nime. See võib tekitada vaidluse selle üle, milline uurimisrühm elemendi tegelikult avastas. Elementide puhul järjenumbriga alates 104-st on nimetuste andmine seetõttu veninud.
Elementidele antakse ka kindel keemiline sümbol, mis põhineb elemendi ladinakeelsel nimetusel. Keemilised sümbolid võimaldavad keemikute suhtlemist hoolimata keelte erinevustest. Näiteks süsiniku sümbol on C ja naatriumi sümbol on Na. Keemiline sümbol kirjutatakse alati suure algustähega, elemendi nimetus väikese algustähega (kui ta just ei esine lause alguses). Ladinakeelne elemendi nimetus kirjutatakse alati suure algustähega.
Keemilised ühendid, faasid ja segud
Valdav enamik elemente võib keemiliste reaktsioonide tulemusel moodustada keemilisi ühendeid (liitaineid). Liitaine koosneb kindla ehitusega ja molekulidest. Liitaine iga molekul sisaldab erinevate elementide aatomeid. See, milliste elementide aatomid millisel arvul molekuli kuuluvad, määrab liitaine keemilise koostise
Liitained on näiteks vesi, soolad, oksiidid ja orgaanilised ühendid. Näiteks vesi H2O on ühend elementidest vesinik H (2 aatomit molekulis) ja hapnik O (1 aatom molekulis).
Mõned elemendid, eriti metallid, võivad ühineda ebaühtlase ehitusega kombinatsioonideks, näiteks sulamiteks. Niisugustel juhtudel räägitakse ühendite asemel faasidest.
Elementide päritolu
Juba Suure Paugu ajal tekkisid kerged elemendid vesinik (75%) ja heelium (umbes 25%) ning väikeses koguses liitiumi ja berülliumi.
Raskemad elemendid tekivad Universumis tähtedes toimuvate tuumareaktsioonide (enamasti termotuumareaktsioonide) tulemusel. Kõigepealt tekib vesinik, mille aatommass on umbes 1,0 (üks prooton). Põhijada tähtedes, mille hulka kuulub ka Päike, ühinevad vesinikutuumad kõrgel temperatuuril (mitu miljonit kraadi ja kõrgel rõhul heeliumituumadeks (aatommass umbes 4,0). See ühinemine läbib mitu vaheastet. Saadav kahest prootonist ja kahest neutronist koosnev heeliumituum on pisut kergem kui neli prootonit kokku. Masside vahe läheb väljuva gammakiirguse arvele.
Sarnane tuumasüntees, kus kergemad aatomituumad ühinevad raskemateks, jõuab enamikus tähtedes välja süsinikutuumade moodustumiseni, suurema massiga tähtedes rauatuumadeni.
Eralduv energia jääb seejuures aina väiksemaks. Raua-aatomi tuum on kõige tihedamini kokku pakitud. Raskemate tuumade moodustumiseks vajaliku tuumasünteesi puhul energia enam ei vabane, vaid reaktsioon nõuab ise energiat. Tähed säilivad seni, kui tuumasünteesist energiat vabaneb. Kui sünteesimaterjal on otsas, siis täht kustub.
Rauast raskemad elemendid tekivad tähtedes nende eluaja lõpul. Aatomituumad võtavad vastu neutroneid, mis seejärel muutuvad prootoniteks. See toimub kas s-protsessis (väiksema massiga tähtedes) või r-protsessis (suurema massiga tähtedes supernoova staadiumis).
Eluaja lõpul kaotab täht suurel hulgal materjali (aeglaselt päikesetuulena või plahvatuslikult supernoovas). Nii satuvad tähes tekkinud elemendid tähtedevahelisse keskkonda. Seetõttu on nooremates tähesüsteemides juba algusest peale vähesel hulgal raskemaid elemente, mis võivad moodustada näiteks planeete, nagu meie päikesesüsteemis.
Vaata ka
- Keemiliste elementide loend (nimetuste, sümbolite ja järjenumbrite järgi)
- Keemiliste elementide avastamislugu
- Keemiliste elementide perioodilisussüsteem
- Keemiliste elementide levik
- Väljamõeldud keemilised elemendid
- Isikute järgi nimetatud keemilised elemendid
- Kohtade järgi nimetatud keemilised elemendid
- Vaidlused keemilistele elementidele nime andmisel
- Keemiliste elementide süstemaatilised nimetused
- Tuumasüntees
- Nebuulium
- Flogiston
- Elektronegatiivsus
- Aurustumissoojus
Category:Keemia
Category:Füüsika
- Keemiline element
ms:Unsur kimia
ko:화학 원소
ja:元素
simple:Element
th:ธาตุเคมี
Iooniline sideIooniline side on keemias side, mis on moodustunud erinevate laengutega ioonide vahel.
Category:Keemia
ja:イオン結合
th:พันธะไอออน
Kovalentne side
Kovalentne side ehk atomaarne side on ühiste elektronpaaride vahendusel aatomite vahele moodustuv keemiline side. Kovalentne side moodustub kas ühe ja sama elemendi aatomite vahel või nende elementide aatomite vahel, mille elektronegatiivsuste erinevus pole Paulingi skaalal suurem kui 1,7. Suurema elektronegatiivsuste erinevusega elementide vahele tekib iooniline side. Esineb ka ühendeid kus eksisteerib üheaegselt nii kovalentne kui iooniline side. Seepärast saab elektronegatiivsuse põhjal otsustada vaid ühendi valdava sideme tüübi üle.
Ühes molekulis võib üldjuhul tekkida kuni kolm kovalentset sidet. Kõige enamlevinud on ühe ühise elektronpaari abil moodustunud side, mida nimetatakse kovalentseks üksiksidemeks (esineb nt. vesiniku molekulis), kaksik- ja kolmikside on moodustunud vastavalt kahe ja kolme ühise elektronpaari vahendusel. Äärmiselt harva esineb ka nelik- ning kuusiksidet.
Kui kovalentne side on tekkinud sama elemendi aatomite vahel, või aatomite vahel, mille elektronegatiivsus on võrdne seovad mõlemad aatomid ühiseid elektronpaare võrdse jõuga ning sidet nimetatakse mittepolaarseks. Kui side on tekkinud erineva elektronegatiivsusega elementide aatomite vahel mõjutab suurema elektronegatiivsusega elemendi aatom elektronpaare tugevamini ning need on nihutatud selle elemendi aatomi poole. Niiviisi omandab see aatom sidemes negatiivse, teised aatomid (või teine aatom) positiivse laengu. Molekul tervikuna jääb elektroneutraalseks. Kuna molekulis tekivad poolused nimetatakse sellist sidet polaarseks kovalentseks sidemeks.
Näiteks tekib selline side vee (H2O) molekulis. Hapnik, mille aatomil on suurem elektronegatiivsus omandab molekulis negatiivse ning kaks üksiksidemetega seotud vesiniku aatomit positiivsed laengud. Ühised elektronpaarid on seejuures rohkem hapniku poole tõmmatud. Positiivse laenguga vesiniku aatomite omavahelise tõukumise tulemusena kujuneb vee molekulis sidemete omavaheliseks nurgaks 104-106 kraadi.
Polaarne kovalentne side võib keemiliste reaktsioonide käigus lõhustuda ning üle minna iooniliseks sidemeks. Sel puhul liigub seotud elektronpaar tervikuna suurema elektronegatiivsusega elemendi elektronkattesse ning moodustab negatiivselt laetud iooni.
Vaata ka
- Keemiline side
- Iooniline side
- Elektronegatiivsus
Kovalentne side
ja:共有結合
Metalliline side
Metalliline side on negatiivsete vabade elektronide ja positiivsete metallioonide vastastikune tõmbumine metallis. Vabad elektronid põhjustavad metallide elektri- ja soojusjuhtivust ning plastilisust. James (James and the Giant Peach)
James and the Giant Peach is a children's book by Roald Dahl, originally illustrated by Nancy Ekholm Burkert, first published in the USA in 1961 by Alfred A. Knopf, Inc. and then in London in 1967 by Allen & Unwin.
Synopsis
James Henry Trotter, an ordinary four year old boy, has had a happy life but is orphaned as a result of a bizarre and terrible accident (his parents were supposedly swallowed by a Rhino. He is sent to live with his two aunts, Spiker and Sponge, who subject him to a variety of physical and mental abuse.
One day while chopping wood in the garden, James, then age seven, meets a strange man who mysteriously knows James's plight and gives him a small sack containing the ingredients for a magic potion, the consumption of which, the stranger promises, will bring James wealth, happiness, and great adventure. Unfortunately, while running back to the house to hide the sack, James trips and drops it. It bursts and its contents sink into the ground and vanish without a trace - or so it then seems. James is horrified at the loss of what seemed to be his only opportunity for escape from his wretched aunts. But things take another odd turn when a long-barren peach tree in the garden puts forth a single fruit which grows to almost twice the size of the tree. One night, James, who has been shoved out of the house, crawls inside the giant peach, where he finds a most bizarre group of friends: a giant grasshopper, centipede, spider, ladybug and several other giant insects. The peach, with the help of the centipede, breaks off the tree, rolls over and flattens James' two aunts, and into the Atlantic Ocean, where their adventures really begin.
Film version
insects
A film version of the same name was released in 1996, directed and co-produced, respectively, by The Nightmare Before Christmas collaborators Henry Selick and Tim Burton. It featured a combination of live-action and stop-motion animation.
ISBN numbers
- ISBN 0375814248 (hardcover, 2002)
- ISBN 0670885770 (hardcover, 1999)
- ISBN 0786831057 (hardcover, 1996)
- ISBN 0670852511 (hardcover, 1995)
- ISBN 0613359658 (library binding, 2001)
- ISBN 0679980903 (library binding, 1996)
- ISBN 0141304677 (paperback, 2001)
- ISBN 0141311355 (paperback, 2001)
- ISBN 0141307560 (paperback, 2000)
- ISBN 0001024949 (paperback, 1997)
- ISBN 0679880909 (paperback, 1996)
- ISBN 0140382348 (paperback, 1996)
- ISBN 0140374248 (paperback, 1996)
- ISBN 0140382976 (paperback, 1996)
- ISBN 0140371567 (paperback, 1995)
- ISBN 1557344418 (paperback, 1994)
- ISBN 0140342699 (paperback, 1990)
Category:1961 books
Category:Roald Dahl children's books
wakacje piesni Ksigarnia Internetowa biako heavy metal |
|
|
|
