Heinrich V (Saksa-Rooma keiser)

Heinrich V (1081 – 23. mai 1125) oli Saksa-Rooma riigi valitseja 1106–1125, viimane Franki dünastia valitseja. Ta oli Heinrich IV poeg ja kukutas tolle 1106, kui viimane tahtis läbi viia suurvasallide õigusi piiravaid reforme. Pärast Heinrichi surma algasid Saksa-Rooma riigis rahutused ja sisesõjad. Peamine oli konflikt kahe võimsa dünastia, Hohenstaufenite ja Welfide vahel.

Saksa-Rooma riik

Saksa-Rooma riik ehk Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririik (saksa keeles Heiliges Römisches Reich Deutscher Nation, ladina keeles Sacrum Romanum Imperium Nationis Germanicae), esialgu lihtsalt Püha Rooma riik, oli keskajal ja uusajal Kesk-Euroopas eksisteerinud riik.

Riigi nimest

Saksa-Rooma riik eksisteeris aastail 962–1806. Selle rajajaks oli Saksa kuningas Otto I, kes lasi ennast paavstil Itaalia kuningaks ja Rooma keisriks kroonida. Otto ja ta järglased nimetasid ennast lihtsalt keisriteks (Augustus), nad pidasid end Vana-Rooma riigi lääneosa taastajateks. Kuid seoses võitluses paavstlusega võeti kasutusele mõiste sakslaste kuningas, millele keisrid vastandasid kohe mõiste roomlaste kuningas, ning ajapikku tekkis idee Püha Rooma keisririigist kui sakslaste impeeriumist. Kuid kuni 15. sajandini nimetati saksa dünastiatest keisrite valitsetavat impeeriumit siiski lihtsalt Püha Rooma riigiks, alles siis lisandus nimetus Saksa Rahvuse. Rooma linnaga oli riigil tegelikult pistmist üpris vähe, kuna see oli paavstide võimu all ning alates 17. sajandist riigi koosseisu enam ei kuulunud. Selleks ajaks oli riigi tähtsus samuti tunduvalt vähenenud, kuna keskaja vaimus loodud jumala poolt määratud ja kaitstud valitseja asemele olid astunud territoriaal- ning rahvusriikide iseteadvad juhid. Nii muutus ka Saksa-Rooma riik vaid sümboolseks koosluseks, võrdväärsena mareginaliseerunud keisritiitlile. See lubas ka Voltaire'il öelda, et Püha Rooma riik pole enam ei püha, Rooma ega isegi mitte enam riik.

Ülevaade riigikorrast

Ajalugu

Keiser ja kuningas läbi riigi ajaloo

Riigi eesotsas seisis keiser, kes oli ühtlasi ka Saksa kuningas. Talle allusid vasallidena riigivürstid, kelle arv läbi ajaloo oli äärmiselt muutlik, olulisimad neist olid kuurvürstid, kellel oli õigus valida kuningas, kellest peale paavsti poolset kroonimist sai keiser (Otto I oli kehtestanud korra, millega Saksa kuningast pidi igal juhul saama keiser, ent siiski alles peale kroonimist). Läbi keskaja oli kuninga saamine keisriks sageli problemaatiline, kuna selleks tuli minna Itaaliasse, mis tõi sageli kaasa sõdu, samuti häid suhteid paavstiga ning soodsat sise- ja välispoliitilist olukorda. Enamasti see kuningatel siiski õnnestus, kuid kui paavsti positsioon tõusis 13. sajandil keisri ehk ilmalikust võimust tunduvalt tugevamaks, siis tõi see kaasa kõigepealt tugeva võimuvõitluse ning seejärel interreegnumi, mille järelgi Saksa kuningaid keisriteks ei kroonitud. Tava elustus tasapisi 14. sajandil ning kindlustus 15. sajandil, mil nii kiriku- kui ka keisrivõim näisid stabiliseeruvat. Otto ja tema esimeste järglaste ajal oli Püha Rooma riik idee järgi Lääne-Rooma ja Frangi riigi loomulik jätk ning seetõttu oli ka keisril kogu võimutäius, ta pidi aru andma vaid jumala ees ning üldiselt lugesid keisrid endale õiguseks ametisse nimetada ka paavste, justnagu toimus see ka Ida-Rooma ehk Bütsantsi riigis, kus keisrid määrasid ametisse patriarhe. Keisrivõimu äärmusliku laiendamise katse tehti Otto III ajal, kes uskus, et keisrile peaksid otseselt alluma kõik kristlikud maad ja rahvad. Ta tõstis paavstiks oma nõbu ning hiljem õpetaja, kuid oma varajase surma tõttu ei õnnestunud tal oma plaane ellu viia. Seejärel pöördusid keisrid tagasi Frangi- ehk Saksmaa-keskse poliitika juurde, ehkki kohati püüti kontrollida ka Itaaliat. Keisrivõimu kõrgajaks võib lugeda 12. sajandit, mil valitsesid edukad monarhid Friedrich Barbarossa ja Heinrich VI. Sel ajal teravnes ka võitlus paavstivõimuga, mis jõudis oma kõrgpunkti 13. sajandil, mil keisririigi reaalse ühtsuse taastas Friedrich II. Kuid kuna paavstivõim oli veelgi tugevam, suutis ta imperaatori võimu murda ning paisata riigi interregnumi kaosesse. 14. sajandil keskendusid keisrid lõplikult vaid Saksamaale, kus nende tsentraliseerimispoliitika aga üldiselt üha selgemalt läbi kukkus. Viimased katsed luua universaalmonarhistlikku ühtset impeeriumit tegid Maximilian I ja Karl V. Alates 16. sajandi keskpaigast hakkas keisri tähtsus riigisiseselt üha enam langema ning peale Kolmekümneaastast sõda piirdus keisri tegelik võim vaid tema pärusvaldustega. Lõplikult kaotas keisritiitel tähtsuse 19. sajandi algul, mil Napoleon I enamiku keisririigist okupeeris ning 1806. aastal impeeriumi kaotas. Viimasest Saksa-Rooma keisrist Franz II-st sai Austria keiser Franz I.

Statistilisi andmeid

Vaata ka:

- Saksa kuningas
- Saksa-Rooma keiser
- Saksa-Rooma keisrite ja Saksa kuningate loend Kategooria:Ajaloolised riigid Kategooria:Saksamaa

Heinrich IV (Saksa-Rooma keiser)

Heinrich IV (11. november 1050 – 7. august 1106) oli Franki ehk Saali dünastiasse kuuluv Saksa-Rooma keiser. Ta oli Heinrich III poeg. Saanud vaid 6-aastaselt pärast isa surma Saksa kuningaks, valitses tegelikult tema eest regentnõukogu ning paavst hakkas taotlema ülemvõimu keisri (ehk Saksa-Rooma riigi valitseja) üle. Seni oli enam-vähem kehtinud põhimõte, et paavst on kõrgeim vaimulik ja keiser ilmalik võimukandja, kuid Gregorius VII arvas, et paavst peaks olema ka kõrgeim ilmalik isand ning keiser tema vasall. Nii nõudis ta, et piiskoppe võib Saksa-Rooma riigis määrata vaid paavst. Heinrich IV, kes oli siis veidi üle 20 aasta vana ning valitsemisohjad enda kätte võtnud, keeldus aga nõuet täitmast ning määras ise uusi piiskoppe. Seepeale pani paavst ta kirikuvande alla ning Saksa aadlikud ähvardasid oma isanda kukutada, kui too sellest ei vabane. Nii pidi Heinrich minema patukahetsusretkele paavsti juurde, et tollelt andeks saada. Nad kohtusid Canossas, kus Heinrich palus paavstilt alandlikult andestust. Seda kohtumist on tõlgendatud nii paavstluse võiduna keisrivõimu üle kui ka keisri kavala diplomaatilise eduna, mis päästis tema trooni ning tegeliku võimu Saksa-Rooma riigis. Kohtumise tulemuseks oli kompromiss, millega keiser ja paavst tunnustasid vastastikku üksteise võimu. 1084 krooniti Heinrich ametlikult Rooma keisriks (siiski tema enese poolt ametisse nimetatud vastupaavsti poolt). Üldiselt polnud tema valitsusaeg edukas, Itaalia oli suhteliselt iseseisev ning linnriigid tegid, mis tahtsid, Saksamaal püüdsid vägevamad vürstid samuti oma sõltumatust kasvatada. Kui Heinrich püüdis oma valitsusaja lõpul riiki reformida, siis kukutati ta omaenda poja poolt. Ta suri peagi pärast võimust ilmajäämist.

Valdir Pereira

Valdir Pereira or Didì (October 8, 1929-May 12, 2001) was a Brazilian midfield football player who played in three World Cups: in 1954, and winning in 1958 and 1962. . Born in Rio de Janeiro, he was famous for his "falling leaf" free kicks, where the ball will swerve seemingly downwards at the right time resulting in a goal. From midfield, he masterminded Brazil's two World Cup successes, and scored 31 goals in 85 international matches. Didi also coached a Peru team in the 1970 World Cup that included stars like Cubillas and Chapitaz and a Fenerbahce team that won the Turkish Superlig twice in a row from 1973-1974 and 1974-1975. Didi Didi Didi Didi

Bramy gara�owe porady budowlane rozst�py narty we francji heavy metal

:: RELATED NEWS ::

Zèbre
Catégorie:Espèce menacée Zebre Zebre Les zèbres et le genre Equus en général sont des membres de la famille du cheval (Equidae). Leur habitat indigène est l'Afrique centrale et australe. Les z�

Arrondissement d'Orléans
Orléans Orléans __NOTOC__

Composition

Composition de l'arrondissement depuis 1942 :
- canton d'Artenay, qui groupe 10 communes :
- Artenay, Bucy-le-Roi, Cercottes, 22 avril 1658, Vérone - 8 février 1709, Bologne) est un violoniste et compositeur italien.

Biographie

compositeur Il était u

Fonction d'onde
ja:波動関数 La fonction d'onde en mécanique quantique est la représentation de l'état quantique dans la base de dimension infinie des positions. La probabilité de présence des particules représentées par cet état quantique est alors directement le carré de la norme de cette fonction d'onde. La fonction d'onde est calculée à l'aide de l'série télévisée américaine créée par Donald P. Bellisario et Don McGill, diffusée depuis le 23 septembre 2003 sur le réseau CBS

MK2
MK2 est un groupe audiovisuel français créé en 1974 par Marin Karmitz.

Organisation

D'abord spécialisé dans l'exploitation cinématographique, MK2 s'est diversifié dans les années 1980 dans la distribution et dans la production de films, puis dans la production de documentaires pour la télévision. En octobre 2005, Marin Karmitz, cède sa plac

EuroPalaces
catégorie:Exploitant de salles de cinéma EuroPalaces est une société d'exploitation cinématographique fondée en 2001, filiale des groupes Gaumont et Pathé, regroupant leurs anciens réseaux de salles de cinéma et les exploite sous les deux marques. En 2004, EuroPalaces est le premier circuit de salles de cinéma en

Europalaces
catégorie:Exploitant de salles de cinéma EuroPalaces est une société d'exploitation cinématographique fondée en 2001, filiale des groupes Gaumont et Pathé, regroupant leurs anciens réseaux de salles de cinéma et les exploite sous les deux marques. En 2004, EuroPalaces est le premier circuit de salles de cinéma en

État quantique
ja:量子状態 Une différence fondamentale entre la mécanique classique et la mécanique quantique tient à la façon dont est décrit l'état d'un système physique. On a coutume de dire qu'un système quantique peut être dans plusieurs états à la fois.

La notion d'état en mécanique classique

En toulousaine qui a été créée en 1988. A l'origine, TLT était co-contrôlée par la ville de Toulouse (via la société d'économie mixte CTV) et le groupe Vivendi. Suite à la baisse de participation de Vivendi en 2002, les principaux actionnaires de TLT sont désormais, par ordre décroissant, CTV, Read More...